Kui veri on paksem kui vesi, siis kui paks peab olema spordieetika?

Kelly Sildaru vastasseis kohtusaalis mehega, kes teda oli aastaid sportlaskarjääri tippu vedanud, purustas lõplikult müüdi idüllilisest peresisesest koostöösuhtest. See purustas usu, et igivana kulunud väljend “veri on paksem kui vesi” tagab lapsele automaatselt parima kaitse. Noore vigursuusataja vastas ei seisnud lihtsalt tema treener, vaid ka isa. Hoogsalt tuure koguv Sildarude tragöödia ei ole ainult ühe pere kurb lugu, vaid süsteemne häirekell, mis nõuab kiiret reageerimist. 

Eesti ühe edukaima spordipere kaasus on minu pereringis - kus meid seob samuti lapse ja lapsevanema ning treeneri ja treenitava topeltroll - tõstatanud ebamugava küsimuse: kas pelgalt lapsevanemaks olemisest piisab, et kanda vastutust noore sportlase professionaalse tuleviku eest? Esimene reaktsioon on lihtne ja loogiline - milline vanem ei tahaks oma lapsele parimat? Kuid peresuhtes ei pruugi me alati näha, kus lõpeb kasvatus ja algab töö. Meie otsused on tihti kallutatud lojaalsuse ja harjumuse foonil, mistõttu vajame kõrvale kainet mõistust ja selgeid reegleid. 

Leian, et treenerikutse ja ametlik koostööleping peavad olema kohustuslikud ka siis, kui treener on sportlase lapsevanem. Ainult nii saab tagada sportlase kaitse ja vältida olukordi, kus peresuhe varjutab professionaalsed standardid. 

Treenerikutse on palju enam kui lihtsalt paber. See on märk, et inimene mõistab oma vastutust teise elu ees. Sageli korratakse vana mantrat, et vanemad on lapsi alati treeninud just selliste võtetega, nagu nad ise heaks peavad. Aga kas me tõesti tahame aastal 2026 toetuda süsteemile, mis põhineb vaid muistsel harjumusel? 21. sajandil ei saa me eeldada, et bioloogiline side annab automaatselt pedagoogilised teadmised. 

Kirjalikud lepingud on hädavajalikud rollide eristamiseks. Me ju abiellume ja kinnitame liidu paberiga, miks peaks tippsport olema teistsugune? Leping aitab määratleda, kus lõpeb vanema präänik ja algab treeneri piits. See ei ole usaldamatuse märk, vaid elementaarne professionaalsus, mis tagab, et kõik saavad vääritud tasu ega teeni teise arvelt ebaausat kasu. 

Võib muidugi väita, et kui peres kõik toimib, on täiendav bürokraatia liiast. Ka minu enda kogemus on positiivne, sest minu vanemad suutsid tõmmata selge joone treeningu ja elu vahele. Kuid siinkohal on tegu ohtliku valejäreldusega, et kuna ühel läks hästi, siis peab süsteem kõigi jaoks toimima. 

Kipume unustama, et reeglid ei ole loodud õnnelike erandite, vaid ohvrite kaitseks. Parafraseerides klassikuid, siis õnnelikes (spordi)peredes on muster ikka üks ja seesama, aga seal, kus asjad valesti lähevad, on iga kurb lugu isemoodi mürgine. Me ei saa ehitada riiklikku süsteemi juhuõnnele, lootes, et kõik vanemad on veatud ja suudavad hoida oma isiklikud ambitsioonid laste heaolust lahus. 

Lisaks ei asenda autoriteedile rõhumine seadust. On treenereid, kes keelduvad meetodeid muutmast, väites, et nende tulemused räägivad enda eest. Tõnis Sildaru on selgesõnaliselt öelnud, et ta ei kavatse ei end ega oma meetodeid muuta. Selline hoiak annab selgelt aimu, millise diktatuuri järgi selles peres treenimine käib. Sellise matšolikkuse varjus on väga mugav hiilida kõrvale juriidilisest vastutusest, kuid minu arvates ei kaalu ükski medal üle (noore) inimese turvalisust. 

Lõpuks ei loe see, et rahvale meeldib vaadata edukaid peredünastiaid ja kangelaslugusid. Rahva toetus ei muuda kontrollimatut süsteemi õigeks. Rahva toetus medalivõidul ei õigusta treeneri ebaeetilisi treeningvõtteid. Tippsport on niikuinii õhukesel jääl kõndimine ja üks vale samm võib hävitada sportlase tervise igaveseks. Just sellisel hetkel peaksid nii vanem kui ka treener seisma kaljukindlalt sportlase kõrval, mitte olema talle ohuks. 

Minu enda positiivne kogemus on luksus, pigem erand. Peresisene treenerisuhe võib toimida, kuid see ei tohi toimida ilma reegliteta. Treenerikutse ja selged juriidilised raamid on ainus viis tagada, et sportlase turvalisus ei sõltuks pelgalt õnnest. Ametliku treenerikutse omandamine on vähim, mida üks vanem teha saab, et tõestada oma tegelikku pühendumust lapse turvalisusele ja tulevikule.