Sõnavabadus ei ole vabandus õeluseks

Paberil räägime sõnavabadusest kui ühest demokraatia alustalast. Eesti kommentaariumites meenutab see aga liiga tihti hoopis võistlust, kus võidab see, kes suudab kõige räigemalt mõnitada. Lahkuminekud, poliitika, julgeolek, surm – ükskõik kui tõsine või isiklik teema, alati leidub neid, kelle jaoks on see võimalus teha sapine nali või loopida odavat mürki. Sõnavabadust kasutatakse Eestis liiga sageli ettekäändena, et öelda välja mitte seda, mis on oluline, vaid seda, mis on kõige õelam.

Eesti kommentaariumites ei toimu sageli enam arutelu, vaid lihtsalt emotsioonide ja kibestumise väljaelamine. Selle asemel et vaielda artikli sisu, poliitilise otsuse või ühiskondliku küsimuse üle, rünnatakse inimest ennast. Avalikkuse ette sattunud inimese kohta kirjutada “psühhopaadist sitakeeraja” või „pane end põlema” ei peaks tähendama, et kaob ka õigus elementaarsele inimlikule kohtlemisele. Poliitikuid kommenteeritakse pilkavalt, kriisiteemat naeruvääristatakse, surmale reageeritakse küüniliselt. Sellisel hetkel ei saa enam rääkida otsekohesusest või ausast arvamusest. Sõnavabadus ei tähenda õigust öelda kõike, mida sülg suhu toob. Mõnitamine ja õelus ei ole enam arvamus, vaid inimlikkuse puudumine. 

Veelgi häirivam on see, kui kiiresti unustatakse, et iga pealkirja, foto ja nime taga on päris inimene. Kommentaari kirjutaja jaoks on tegemist vaid ekraaniga, kuid teisel pool võib olla noor ajakirjanik, avaliku elu tegelane või kellegi lähedane, kes neid sõnu päriselt loeb. Internetis öeldakse välja asju, mida näost näkku ei julgetaks tõenäoliselt mitte kunagi öelda. Ja ometi peetakse seda sageli normaalseks. Kui kellegi valu, eraelu või isegi surm muutub kommentaariumis meelelahutuseks, siis ei ole küsimus enam ainult halvas maitses, vaid selles, milline on meie avaliku ruumi moraalne tase.

Samas võib väita, et karmid kommentaarid on osa sõnavabadusest ja avalikus ruumis tegutsevad inimesed peavad paratamatult arvestama ka negatiivse tagasisidega. Kõigile ei saagi meeldida ning kriitika on vajalik ja demokraatlikus ühiskonnas vältimatu. Kuid kriitika ja alandamine ei ole üks ja sama asi. Oma mittenõustumist saab väljendada ka teravalt, ilma et see muutuks isiklikuks, sapiseks või alandavaks. Kui kommentaar ei sisalda muud peale mõnituse, iroonia või halvustamise, siis ei ole see enam sisuline seisukoht. See on lihtsalt verbaalne prügi, millele on antud sõnavabaduse silt.

Lisaks ei vabasta sõnavabadus kedagi vastutusest. See, et inimesel on õigus midagi öelda, ei tähenda automaatselt, et kõik väljaöeldu oleks õigustatud, väärtuslik või ühiskonnale kasulik. Avalik sõna kujundab keskkonda. Kui kommentaariumites muutub normaalseks reageerida solvangute, alandamise või isegi soovitusega endalt elu võtta, siis hakkabki selline suhtlusviis tunduma lubatav. Nii muutub avalik arutelu järjest vaesemaks ja mürgisemaks. Kommentaarium peaks olema koht, kus vahetatakse mõtteid, vaieldakse argumentide üle ja õpitakse teistsuguseid seisukohti mõistma. Kui inimest ei kritiseerita tema mõtte, vaid välimuse, vanuse, ameti või lihtsalt olemasolu pärast, siis kaob igasugune võimalus sisuliseks debatiks. Nii muutub avalik ruum mürgiseks ning inimesed, kellel oleks tegelikult midagi öelda, eelistavad üldse vaikida. Sõnavabadus peaks kaitsma võimalust öelda midagi olulist, mitte õigust muuta avalik ruum sopa loopimiseks ja tati pritsimiseks.

Kurb on näha, et selline suhtlus ei šokeeri enam eriti kedagi. Vastupidi – sellele reageeritakse tihti naerunäoga, justkui oleks tegemist hea huumori või terava ütlemisega. Aga huumor, mille kese on kellegi alandamine, ei ole teravmeelsus. See on lihtsalt sotsiaalselt normaliseeritud õelus. Ja kui ühiskond harjub mõttega, et avalikus ruumis võibki öelda ükskõik mida, siis kaob lõpuks piir aususe ja julmuse vahel täielikult.

Eesti veebikommentaariumide probleem ei ole seega ainult halb toon, vaid väärtusküsimus. Küsimus ei ole selles, kas inimesed tohivad arvata. Loomulikult tohivad. Küsimus on selles, milliseks me kujundame ühise avaliku ruumi. Kui see ruum muutub kohaks, kus kõige nähtavamad hääled on kõige kibestunumad ja kõige õelamad, siis ei kannata selle all ainult üksikud inimesed, vaid avalik arutelu tervikuna. Sõnavabadus on oluline väärtus, kuid see ei saa olla õigustus avalikule õelusele. Kui tahame sisukat ja inimlikku avalikku arutelu, peab sõnavabadusega kaasnema ka seadusega määratud vastutus.