Kas teie, noorhärra, oletegi bussijuht?

„Kurat, jälle armatuurlaud vene keeles! Lätlased on selle bussiga Flixbusi sõitnud ja muudavad alati menüüs keele ära,“ pahandab bussijuht Romet Leimann. Estonian Lines OÜ-s töötav noormees on 20-aastaselt üks Eesti noorimaid bussijuhte. 50–100 tundi kuus veab ta Harjumaal töölisi, suvisel ajal näeb teda Tallinna vahel kruiisituriste teenindamas ning vahel määratakse talle mõni lühem tellimusvedu. Soov sõita rohkem on olemas, aga seadus piirab.

Bussijuhi vanuse ametlik alampiir liiklusseaduses on 24 aastat, ent sellele rakendub mitmeid eritingimusi. Alates 1. jaanuarist 2024 võib bussijuhiks saada 18-aastane noor 280-tunnise ametikooli pakutava koolituse järel. 21-aastaselt lüheneb sama koolituse minimaalne nõutud pikkus 140 tunni peale. Erijuhus on aga eelnev veokijuhi kutsetunnistuse olemasolu, mille puhul peab 18-aastane läbima 70-tunnise pädevuskoolituse. 21-aastaselt väheneb ka selle minimaalne tundide arv poole võrra ehk 35 tunni peale.

Erijuhud aga jätkuvad. 18–20-aastane bussijuht tohib töötada vaid kuni 50-kilomeetristel liinidel. Mainitud nõue kehtib osadel juhtudel kuni 23-aastaseks saamiseni, kui kutse omandamiseks valitakse lühem kursus (140-tunnine koolitus või 35-tunnine ümberõpe). Lisaks saavad ajateenijad Kaitseväes omandada 18-aastaselt bussijuhiload ilma kutseõppeta, mis kehtivad vaid teenistusülesannete täitmise ajal.

„Olin 19, kui läksin Viljandi Kutseõppekeskusesse bussilube tegema ja kätte anti load, kui 2025. aasta kevadel 20 sain,“ ütleb Romet, kes läbis maksimaalse, 280-tunnise õppe. „Põhiline on ikkagi töö- ja puhkeaja õpe ning sõiduki käsitsemine. Oleks hakkama saanud ka vähema arvu tundidega, sest põhimõtteliselt meil oli 140-tunnine kursus, aga seal olid lisaained nagu inglise keele õpe.“

Eestis oled sa lihtsalt üks juht liikluses

Rometi tööpäev algab täna kell 19:52, kui ta viie kuu vanuse Mercedes-Benziga Koplis Paavli tänaval asuvast bussipargist väljub. Ees seisavad kolme erineva asutuse töölisveod. Töölisvedu on ettevõtete tellitud bussiteenus töötajate tööle ja hiljem koju tagasi transportimiseks. Esimesena algab sõit IKEA poole, kust on vaja töötajad peale kaupluse sulgemist koju viia. Kuigi tipptund on lõppenud, tuleb linnast lahkudes siiski ette olukordi, milles bussijuht peab kiirelt teiste liiklejate hoolimatuse tõttu reageerima. Tallinn-Tartu maanteel reastub linnapiiril 90 alas eikuskilt bussi ette aeglaselt sõitev sõiduauto. Kokkupõrke korral saaks suuri vigastusi või surma ainult autojuht, ent ometi on bussijuht see, kes peab 15 tonni kaaluva monstrumi musta jääga kaetud teel kiirelt kõrvalritta tüürima.

2006. aastal ilmnes Tallinnas esimene suurem bussijuhtide puudus. Tallinna Autobussikoondis tegi kampaania Ida-Virumaal, et meelitada paremad juhid pealinna tööle, samal ajal kui Helsingin Bussiliikenne korraldas siin sarnase värbamiskampaania. Juhtide huvi oli suur, sest Soomes maksti tollal 3 korda rohkem palka kui Tallinnas, kus oli seis siiski tunduvalt parem võrreldes muu Eestiga. 20 aastaga on Eesti palgatõus vahet vähendanud, kuid tulusam on endiselt töötada Soomes. Seni on Romet jäänud Eestis töötamise juurde.

Põhjanaabrite juures kehtivad samasugused seadused nagu Eestis, kuid noori inimesi näeb seal bussiroolis palju rohkem. Lisaks palgale räägivad Soome kasuks sellised olulised näitajad nagu töö- ja liikluskultuur. „Liikluskultuur on meil kehv. Juba oma pooleaastase bussijuhistaažiga olen nii mõnegi närviraku kaotanud,“ tunnistab Romet. „Soomes on mõnusam sõita ning töötingimused on paremad: lõppjaamad on mugavamad, seal on juhtidele päevas korra tasuta lõuna ning kogu aeg saad võtta tasuta kohvi,“ räägib ta tuttavate kogemuste pealt. „Kui sa linnaliini sõidad, siis mis sa seal oma soojakus ikka teed? Saad kemmergus ära käia ja ongi kõik!“ Rometi sõnul saavad kaugemalt tulijad Soomes ööbimiseks toa ning liikluskultuuri parandamisega on omavalitsused ja politsei head tööd teinud. „Eestis oled sa lihtsalt üks juht liikluses, Soomes on austust,“ tõdeb ta.

Rometi hinnangul on Eesti riigil bussifirmadest suurem süü bussijuhiameti ebaatraktiivsuses. „Euroopas nii suurt juhtide puudust ei ole, kuna seal on palgasüsteem ja elatustase paremad. Šveitsis reisil käies kohtasin puhtjuhuslikult eesti keelt kõnelevat linnaliinibussijuhti. Šveits ei ole Euroopa Liidus, aga ta rääkis, et see riik korraldab oma asju nii hästi, et bussijuhi brutopalk on lausa 6000 eurot. Firma poolt on tasuta majutus, kui bussijuht tuleb välismaalt, lisaks üks kord päevas tasuta lõuna. Isegi Saksamaal ja mujal on bussijuhi palgad üle 3000 euro kätte.“

Võrdluseks – palgad.ee andmetel teenib Eesti bussijuht enamasti 1000–1850 euro suurust netopalka, sõltuvalt firmast ja töö tüübist.

Teise ringi amet

IKEA teeotsal sõidab vastu Hansabussi töölisveo buss. Miks sõidab üht töölisliini Estonian Lines, kui Hansabuss veab poodlejaid bussiliinil Tallinn-IKEA ning sõidab ka teist töölisliini? „Ei jätku piisavalt bussijuhte. Sellepärast nad korraldavadki Autoserdiga neid koolitusi,“ ütleb Romet ja keerab vilunult poe parklas bussi ringi.

Autoserdi, aga näiteks ka Viljandi Kutseõppekeskusega teevad koostööd mitmed Eesti suuremad bussifirmad. Näiteks Hansabussil on Autoserdiga toimunud neli koostööprojekti: kolm Harjumaal ja üks Tartumaal. „See on lihtsaim viis endale bussijuhtide järelkasvu tekitamiseks,“ ütleb Hansabussi personalijuht Marina Sonn. „Valime ise välja kandidaadid, keda suuname Autoserti õppima ja tasume siis koolituse eest.“ Kui õppur seejärel kaks aastat firmas töötab, ei lähe koolitus talle sentigi maksma.

Bussijuhi täislubade kursus maksab 2000–2500 eurot. „Firmade taktika, et kutsuvad su tööle ja maksavad koolituse kinni, on riskiga,“ arvab Romet. „Bussijuhte tuleb sealt palju, pooled kindlasti ei tööta seda üht-kaht aastat – tüütab ära või pakutakse teises firmas paremat palka, maksavad selle abil koolituse kinni.“

Kes nendel kursustel käivad? Hansabussis on üritatud kursustele võtta võrdselt vanemaid ja nooremaid inimesi, kuid sageli kukuvad alla 45-aastased inimesed enne programmi lõppu välja. Marina Sonn selgitab põhjuseid: „Läbi tutvustuse saadakse teada, et bussijuhitöö on varajaste ärkamiste ja vahetustega, kõik need ilmastiku- ja töötingimused, pluss veel palk ka. Ilmselt pakutavad tingimused ei ole noorematele inimestele atraktiivsed olnud. Kui sa väga tõsine fänn ei ole, siis vaatad muid alternatiive ka ja sõela peale jääbki miski muu.“

Sama märkas Romet Viljandis õppides – 30. eluaastates ja vanemad mehed tegid endale igaks juhuks bussijuhiload, kui midagi peaks põhitööga juhtuma. Samal teemal kommenteerib bussijuht Tanel Vooglaid, et bussijuhiks õppijaid tegelikult jagub, ent tegu on tihti väsinud veokijuhtide ning erru läinud riigi- ja korrakaitsetöötajatega. Nad pakuvad kriisile ajutist leevendust veel kuni 10 aastat.

GoBusi kommunikatsioonijuhi Kersti Gorstovi sõnul on arvukaim bussijuhtide vanuserühm firmas 50–65-aastased ning firma 711 bussijuhi peale on keskmine vanus 58 aastat. Alla 30-aastaseid on vaid 2%, küll aga on piirkonniti pilt erinev – näiteks Tartu linnaliinidel on noorte osakaal 7%. Hansabuss jagab muret: firma 500 bussijuhist on suurem osa 45–60-aastased,  alla 30-aastaseid juhte leidub 20 ringis.

Romet Leimann on praeguseks bussirooli keeranud pool aastat. (Foto: Laur Oskar Peetsalu)

Kriteerium number 1: idiootne kinnisidee

IKEA ees siseneb bussi umbes 25 töötajat. „Kas saate teha peatust Kivikus?“ küsib vanem vene rahvusest naisterahvas. Proua eesti keel pole täiuslik, kuid ta ei pea elementaarseks, et bussijuht oskab vene keelt. Sama ei saa öelda järgneval kahel töölisveoringil kohatud venelaste kohta, kes soovivad bussijuhile vene keeles head aega ning küsivad plaanivälist peatust samuti ainult selles keeles. Noor inimene, kes koolis enam sisuliselt vene keelt õppinud pole, jääks sellises olukorras hätta.

Rometi soov bussijuhiks saada tekkis viie- või kuueaastaselt bussiga lasteaeda sõitudest. „Joonistasin busside pilte ja tegin liinisilte, mida toppisin salaja bussi liinisildihoidjate vahele,“ meenutab ta. „Pärast üks bussijuht nägi seda, naeris ning näitas pöialt.“

Noormehe bussihuvi on väikeste pausidega kestnud siiani. Sarnase, õppima minekuks piisavalt suure huviga inimesi arvab ta Eestis aga vähe olevat. „On neid, kellel on vanaisa või isa olnud bussijuht ja ise tahab ka kangesti bussijuhiks saada. Inimesel peab olema idiootne kinnisidee, et seda asja õppima minna,“ ütleb Romet.

Tanel Vooglaid, 26-aastane GoBusi bussijuht on selle väite kehastus: „Bussijuhiks tahtsin saada juba noore poisina ning iga samm, mis karjääri ja hariduse mõttes tegin, pidi lõpuks selleni välja viima. Ma ei ütle, et teen seda tööd pensionini, aga mõnda aega veel kindlasti. Miks just bussijuhiks saada tahtsin, ei oskagi eriti selgitada. Võib-olla on see emapiimaga kaasa antud: mu vanaisa ja vanaonu töötasid aastakümneid Tallinna Trammi- ja Trollipargis ning olid oma ala täielikud fännid.“

IKEA töölisveo buss on läbinud Laagna tee ning peatub nüüd Hobujaama peatuses. Linnaliinibussi ootajate hulgas seisab neiu, kes vaatab korraks nii muuseas telefonilt üles, et näha, mis buss saabub, aga ta pilk peatub Rometil ning kogu pool minutit kestnud peatuse aja silmitseb ta noort bussijuhti. Nii teise maailmasõja eel kui nõukogude aja alguses bussi juhtinute mälestustest pärineb seiku, kus kenad neiud sattusid juhtumisi igapäevaselt mõne kindla bussijuhi liiniringidel reisima. Osad reisid kestsid kuld- või teemantpulmadeni. Nendel kaugetel aegadel oli bussijuhiamet veel noorte jaoks ahvatlev karjäär.

Kas tellimusveod on lahendus?

„Paljud noored ei teagi sellisest võimalusest, et Viljandis saab kutsekoolis bussijuhiks õppida ka nooremalt kui 24-aastaselt,“ ütleb Romet. „Või kui palju see üldse kutsub, kui oled, ütleme, 19, lõpetad keskkooli ja tahadki minna bussijuhiks, aga siis pead mõtlema, et kas tahad mitu aastat linnaliini sõita või minna näiteks Euroopat avastama. Paljud tahaksid kiiremini ja kaugemale jõuda, mitte et kõigepealt viis aastat sõidad linnas. Tüdined varem ära, lähed ikka midagi muud õppima ja teed bussijuhi elukutsega lõpparve.“

Aga miks nii, kui 280-tunnise koolituse läbinu saab 21-aastaselt ju piirangutest vabaks? Üks asi on seadus, teine on firmade sisepoliitikad. GoBus lubaks noore juhi kaugliine või tellimussõite sõitma mõnekuulise töökogemuse järel, kui tal on nõutav väljaõpe, ettevalmistus ja valmisolek olemas. Hansabussi personalijuht Marina Sonni sõnul on üleeuroopalised tellimussõidud liiga vastutusrikkad, et neid algajale usaldada, sest bussijuhil peab lisaks klienditeenindusoskusele olema hea tehniline taip, et suuta pisivigu ise defekteerida, teadmine dokumentatsioonist, sest selle nõuded on eri riikides erinevad, ning juht peab suutma vajadusel näiteks politseiga asju ajada. Tellimusreisidel võib töö- ja puhkeaeg kujuneda teistsuguseks, kui reisiplaanis ette nähtud, nii et juht peab oskama seda jälgida ja vajadusel ümber arvutada.

Pikki otsi peab noore jaoks liiga vastutusrikkaks ka Lux Charteri bussijuht Mika Tammera. Ta tegi load alles 30-aastaselt ning on viie aasta jooksul töötanud nii linna- kui linnalähiliinidel, ent sõidab nüüd pikki ringreise Euroopas. „Noor juht, kes niigi alles teinud autojuhi load, ei oska ohte ette näha,“ arvab ta. Eesti liiklus on Tammera arvates võrdlemisi turvaliseks muudetud, aga sama ei saa öelda Läti ja Leedu kohta. Nendes riikides üritatakse nüüd sõeluvaid autojuhte kontrollida keskmise kiiruse kaameratega. „Samas Skandinaavias on veokid ja bussid ka osa liiklusest,“ lisab ta positiivsemal noodil.

Oma välismaa sõitude peale sattumise kohta ütleb Tammera: „Mind ei juletud alguses kuskile lasta. Tegin mõned kahejuhi sõidud ja siis saadi aru, et saan hakkama pareminigi kui need, kes juba aastaid seda tööd teinud. Skandinaaviasse aga sellegipoolest kohe ei lastud. Sinna sattusin suhteliselt kogemata, kuna polnud parajasti kedagi võtta.“

Kahejuhi sõite peab lahenduseks ka Romet: „Noor juht saab kasulikke kogemusi ja vana juht saab õpetamistööd teha.“

„Enamik ettevõtjaid ikkagi iga noort, kes tuleb ja jalaga ukse lahti lööb, kohe välismaale ei saada,“ tõdeb Tanel Vooglaid. „Enne tuleb ennast tõestada liinivedudel, hoiduda busside lõhkumistest, kaebustest jne ning alles siis on firmal piisav garantii, et tõepoolest, seda noort juhti võib usaldada. Tuleb jälgida, et seda ametit ei muudetaks alustavale juhile liialt glamuurseks, seda põhjusel, et ta pole glamuurne. Kui me söödame noorele ette bussijuhi ameti, kus kõik on vahva ja tore, et välismaa reisid, uued toredad inimesed, põnev avastamine, siis see võib tekitada pettekujutelma. Turismibussijuhi töö on väga raske ning pingerikas, mis ei ole teps mitte igaühele. Uued kohad on toredad, aga ühtlasi tähendavad need toredad asjad ka näiteks unetuid öid arvuti taga, marsruutide planeerimist, parkimiskohtade otsimist, 12–15-meetrise bussiga võõrastes linnades seiklemist, piinliku täpsusega töö- ja puhkeaja reeglite järgimist jne. Võivad sattuda toredad reisijad, äkki on hoopis snoobid, tuleb ka sellistega sõita.“

Tänavad on öösel tühjad. Töölisveo bussijuhile pakuvad seltsi vaid raadiost tulevad laulud ja sõites mööda vuhisevad tänavavalgustite read. (Foto: Laur Oskar Peetsalu)

Noorte üleüldine sobivus bussijuhiks

Romet alustab Koplist Trafoteki töölisveoringi kell 21:30. See tehnoloogiaettevõte töötab kolmes vahetuses ehk öötöölised korjatakse linnast peale ja tagasiteel viiakse lõpetanud vahetus koju. Romet räägib muigega: „Siis kui ma vahepeal ei sõida, tulevad vanemad juhid kurtma, et reisijad uurivad, kus see noor juht on. Ma olen ainus, kes võtab võimalusel uue ja ilusa bussi, teised sõidutavad töölisi vanemate masinatega.“

„Noor inimene on roolis tähelepanelikum, ettevaatlikum,“ hindab Romet noore sobivust bussijuhiks. Noortele omasemaks peab ta ka sujuvat sõitu ning meeldivamat teenindust. „Vanad kalad on juba niisugused, et tema on 20–30 aastat bussiroolis sõitnud, vajutab lihtsalt gaasi ja pidurit ning ega nad suuda nii palju asju ka tähele panna. Kindlasti on neid, kes suudavad, aga ma ütleks, et enamus on need, kellel on juba vererõhk kõrge, närvid läbi ning kes üritavad lihtsalt pensionini välja vedada,“ ütleb noormees.

Noor bussijuht võib reisijatelt saada huvitavaid reaktsioone. Tanel Vooglaid meenutab: „Möödunud suvel tõmbasin peale piletite kontrollimist Tallinna bussijaamas enesekindlalt rooli sülle ning andsin bussile süüdet, kui järsku esimesest istmereast üks vanaproua õrnalt väriseval häälel küsis: „Kas teie, noorhärra, oletegi bussijuht?“ Hiljem Pärnu bussijaamas pagasit maha laadides surus toosama proua mulle kaks kommi taskusse ja tänas meeldiva ning sujuva kojusõidu eest.“

Noori seostatakse pidutsemise, riskikäitumise ja mõnuainete tarbimisega, kuid Romet tõdeb otsekoheselt, et kõik sõltub konkreetsest inimesest endast. Kell neli või viis hommikul tõusmiseks või ükskõik millal sõitu minekuks peab distsipliin hea olema. Lõbusatel peo- ja joogivendadel, kes peojärgsel hommikul sisse magavad, pole bussirooli asja. „Kui sa välja ei ilmu ja buss ei sõida, on suur jama,“ ütleb Romet.

Tanel Vooglaidi sõnul võivad töögraafikud väga paindlikud olla. „Lepinguid ning graafikute vorme on niivõrd palju erinevaid, et igaüks leiab endale kokkuleppel ettevõttega sobiva. Firmad on väga paindlikud ning tööle võetakse põhimõtteliselt igasuguse graafikuga, sest bussijuhtide põud pitsitab ettevõtjaid tugevalt,“ tõdeb ta.

Eesti linnadest on bussijuhtide keskmise vanusega olukord parim Tartus. GoBus Tartu linnaliinide teenindusjuht Sirje Prangel ütleb: „Tartu linnaliinide kogemus näitab üsna selgelt, et noorte huvi bussijuhi ameti vastu on aasta-aastalt kasvanud. Meie tiim on GoBusi noorim: keskmine vanus on 54 aastat, alla 30-aastaste osakaal 7% ning noorim bussijuht on 22-aastane. Kui 2019. aastal alustasime, oli noorim bussijuht 27-aastane. Meeskond nooreneb tasapisi ning motiveeritud ja pühendunud noori, kes soovivad seda vastutusrikast ja sisukat tööd teha, tuleb juurde.“

Tanel Vooglaid näeb noorte huvi kasvatamise vahendina väärilise tasu maksmist ning et lahendus peaks tulema riigilt. „Selle ameti suur pluss on, et tööd saab teha kõrge eani ning väljundeid on palju, aga jällegi, sellega noort ei meelita. Tänapäeva noor teab oma väärtust ja odavalt end müüa ei taha. Pean seda õigeks, ei peagi odavalt müüma. Kuni riigihangetel toimub alampakkumiste eelistamine ning tellimusvedudel töötavad turusolkijad ehk alla omahinna sõitjad, ei muutu midagi,“ ütleb ta.

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm

Lasnamäel Paesilla peatuses seisavad neli varastes kahekümnendates noort, kõik venelased. Üks komistab peale tulles trepil ning üle bussi kõlab vali „Ай, сука!“ Ühe ta sõbra vastureaktsioon on aga täiesti ootamatu – ta laulab valjul häälel Eesti hümni esimese rea: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“

Rometi hinnangul süveneb bussijuhtide kriis lähema kümne aasta jooksul veelgi, sest juba praegu on palju pensioniealiseid juhte. „Kui Tallinna linnaliinidel juhte napib, siis hakatakse liine vähendama ja tekib omakorda autostumine,“ prognoosib ta. „Linnaplaneerijad ja Transpordiamet ei suuda niigi Tallinnas linnaliinivõrku hästi arendada ja kui veel juhte ära kaduma hakkab, siis hõrendatakse linnaliinidel graafikuid ning tekib jälle hunnik autosid linnapilti. Selline suur surnud ring: algab maksudest ja lõpeb autostumisega.“

Noorel inimesel soovitab Romet siiski bussijuhilubade tegemise peale mõelda. „Põhitöö kõrvalt võib lisatööle minna, samuti on tulevikus mingi varuvariant olemas.“ Ta soovitab bussirooli asumise peale mõelda ka naistel. „Nad on rahulikud, ei ole hulljulged, panevad kõike tähele, mitte nagu mõned mehed, et kihutavad ja ...“ jätab noormees lause lõpetamata.

Kell 22.45 alustab Romet sõitu Trafotekist tagasi linna poole. Teed on jäänud tühjaks ning suure osa Tallinna ringteest saab sõita bussi võimsate LED-kaugtulede valgel. Raadio Duost mängivad kesköötunni lähenemisele vaatamata ainult rahvusvahelised hittlood nagu Weekndi „Blinding Lights“ ja Alan Walkeri „Faded“ ning Laagna tee eraldusribal tuigerdab nähtavalt heas tujus poolalasti purjus mees. Viimane Trafoteki tööline läheb Maleva peatuses maha ning Romet sõidab bussiga kolmandat korda Tallinna ringtee äärsesse tööstusrajooni, et sel korral võtta peale Hildingu töötajad, sihtkohaks Õismäe. Seitse minutit peale keskööd sulgub bussi uks ning sõit algab. Juba pool tundi hiljem on reisijad tee peale peatustesse maha pandud ning Harku järve juures lõpeb Rometi liiniring. Kell 1 jõuab noormees bussiga tagasi Paavli tänava parklasse, seiskab mootori ja vaatab bussi üle. Järgmisel päeval tulevad lätlastest bussijuhid, vahetavad juhikoha menüüs eesti keele vene oma vastu tagasi ning sõidavad bussiga Vilniusesse. Romet reisib aga väljateenitult unemaale.