"Vene kaart" - mängiti välja

Nagu kõigil valimistel kombeks, mängivad poliitikud "vene kaarti" - nad mõtlevad pidevalt, mida teha Eesti hiiglasliku venekeelse kommuuniga. Ja pärast, nagu alati, ei juhtu midagi.

"Hallide passide" ja venekeelsete koolide küsimus on see, mis tõestab poliitilise eliidi tegevusetust venekeelsete eestlaste riigi ühiskondlik-poliitilisse ellu integreerimise küsimuses. Neid küsimusi on arutatud vaid aastakümneid. Seega jaguneb Eesti kaheks praktiliselt lahutamatuks maailmaks - venekeelseks ja peamiseks. Uue sõjalis-poliitilise kriisiga muutub see probleem veelgi märgatavamaks. Eesti ühiskonnal jääb selle probleemi lahendamiseks liiga vähe aega.

Terve hulga lahendamata probleemide põhjustatud sotsiaalse plahvatuse tõenäosus on muutumas üsna reaalseks. Putini režiimi korraldatud humanitaarkatastroof süvendab Eesti ühiskonna bipolaarsuse probleemi. Veelgi hullem, miski ei viita sellele, et põgenikevool Eestisse lähiajal väheneks. Eesti on väike riik, mis on täna raskes olukorras: tugev majanduslik sõltuvus Venemaast, rahvuskonflikti pulber, lahendamata rahvustevahelise konflikti titulaarrahvuse ja venekeelse kommuuni vahel muudab keeruliseks hirm viimase ees.

Poliitiline eliit eiras liiga kaua tõsiasja, et Eesti venekeelsed elanikud eksisteerivad peaaegu täielikult vene infoväljas. Ja kui noored vaatavad liberaalset YouTube’i, siis vanem venekeelne eestlane, kes vaatab Venemaa kanaleid, tajub Ukraina-vastast retoorikat tuttava taustana. See olukord pole aastaid muutunud ja isegi kui oleme Venemaa propagandakanalid blokeerinud, pole neile lihtsalt alternatiivi. Mida kauem neid ei ilmu, seda rohkem õpivad vanaemad, näiteks VPN-teenuseid kasutama ja blokeerimisest mööda minema, jätkates venekeelsete kanalite vaatamist, nagu nad varem tegid. Ja asi pole selles, et nad seda tahavad. Mida nad veel teha saavad?

Loomulikult on noored vene propagandast vähem mõjutatud. Selle platvorm on internet, mitte televiisor. See on liberaalsem ja seal on rohkem arvamusi esindatud. Noored ei pea lugu televisioonist, eriti Venemaalt edastatavast, kuid alluvad oma vanemate mõjule, kelle infovälja televisioon moodustab.

Nüüd kardavad paljud venekeelsed Eesti elanikud inimlikult. Läänemaailm on käivitanud venelaste äraütlemise mehhanismi: õpilased Venemaalt ei saa maksta majutuse eest koolides, kus nad õpivad, sest kaardid on blokeeritud. Rahvusvahelised kaubamärgid lahkuvad Venemaalt. Kuidas keskmine Lasnamäe elanik end praegusel hetkel tunneb? Tõenäoliselt kardab ta, et riik ei lahendanud tema probleeme liiga kaua ning täna ei tea tema Venemaalt pärit sugulane, mis homme saab ja ta vajab abi. Keegi ei ütle, et venekeelseid eestlasi rõhutakse, kuid paljud lihtsalt kardavad ja neil pole toetust.

Lihtsaim ettepanek on külmutada kõikide tasandite ametnike palgad mitmeks aastaks. Vähemalt aitab see pinget pisut maha võtta. Veelgi olulisem on Eesti venekeelsete elanike avalikku ja poliitilisse ellu lõimumise radikaalne kiirendamine: väärilise ja huvitava alternatiivi loomine ETV+-lt kõikidele vaatajakategooriatele, halli passi tingimusteta asendamine kodakondsuse saamiseks, venekeelse hariduse probleemi lahendus. Siinkohal on oluline märkida, et vene kooli täielik likvideerimine ei ole võimalik, sest see võib anda venekeelsele kommuunile selge signaali, et nende identiteet pole siin soovitav, mis omakorda suurendab pingeid.

Kui midagi ette ei võeta selle vastu, et Eesti ühiskond jaguneb kahte lahutamatusse leeri, siis muutub õhkkond pingeliseks. Selle tulemusena muutuvad need kaks maailma veelgi polariseeruvamaks ja abstraktne "viies veerg" võib saada reaalsuseks. Ukraina toetamine ei tohiks lõppeda, naaberriikide heaolu on sageli kodumaa õitsengu võti. Konflikti olemasolu ei tee kindlasti midagi head. Seega on selle probleemi ainuõige lahendus anda venekeelsele kommuunile selge signaal, et neid ei hüljata ega tõrjuta. Eesti rahvas peab olema ühtne ja esimene samm ühtsuse poole on pikaajalise ükskõiksuse asemel samm kohtumise poole.