Värske koroonabriis

Mäletan, kui lugesin Eesti Ekspressi rubriigis "Õnne Valem" avaldatud psühholoogilise nõustaja Tiina Jõgeda artiklit lastest, kes koroonakriisi ja maskikandmise kohustuse tõttu on näinud viimase aasta jooksul rohkem ahve, karusid, hunte ja muid loomi kui inimesi. Seetõttu on paljudel lastel tekkinud võõrandumine sotsiaalsetest kontaktidest ning raskeks võib kujuneda isegi eakaaslastega ühe mänguväljaku jagamine. Mõtlesin, et olukord on ikka hull, kuna on ju selge, et loomaaias käies inimestega suhtlema ei õpi. Parimal juhul jäävad külge mõned loomariigi tavad ja kombed. Aga ka seal ei näe loomi nende loomulikus olekus, vaid tavaliselt istuvad eksponaadid vaikselt oma puurides, heal juhul vahepeal häälekalt sööki nõudes või rippuvate köite peal akrobaatikanumbreid sooritades. Selline puur ümbritseb praegusel ajal ka inimesi. Tegu ei ole küll raudlattidega palistatud kastiga, vaid millegi nähtamatuga, mis mõjub nii vaimsele tervisele kui ka sotsialiseerumisprotsessile. 

Seejuures tunnevad selles puuris end kõige kehvemini just noored, kes on harjunud pidevate sotsiaalsete kontaktidega ja aktiivse suhtlusega. Koroonakriisil on pärssiv ja otsene mõju noorte sotsiaalsele elule. Üksteisega suhtlemine on tehtud ühelt poolt kasutoovatel, kuid teiselt poolt vastupidiselt mõjuvatel eesmärkidel võimalikult raskeks: koolitunnid toimuvad internetis, koosolekuid peetakse veebi vahendusel, toitu ostetakse e-poest, riideid ja muud meelehead hangitakse samuti mõnelt veebiplatvormilt. Ja sõpradega suheldakse mõnes veebipõhises jututoas või videokõne vahendusel. 

Võib ju väita, et noored liikusid internetikesksuse suunas ka juba enne koroonakriisi ning nüüdisaja digipõlvkonnale ongi mugavam kõike virtuaalselt teha, kuid see on siiski liiga ennatlik järeldus. Noortel on vaja otsest suhtlust, et nad omandaksid piisavad sotsiaalsed oskused, sulandumaks täisväärtuslike liikmetena ühiskonda. Samuti ei asenda ükski ekraan ega vestlusaken päris suhtlust reaalse inimesega. Päriselus ei ole võimalik vajutada ekraanil mute (vaigista) nupule või kaotada soovi korral ära enda videopilt, mille puhul on vestluspartner sunnitud vaatama musta kasti, keskel ilutsemas kaaslase nimi või inistsiaalid. Kui selliste mugavustega harjutakse, ei suuda inimesed enam pinge- või konfliktiolukordades hakkama saada ega neid ka efektiivselt lahendada, kuna pääsetee on alati üks - mute nupp ja videpilt kinni. Ja inimest justkui ei olekski enam kohal. 

Juhul, kui noori ei suunata lisaks internetikesksetele allikatele kasutama muid suhtlusmeetodeid, on tulevik tume, kuna värsked ühiskonnaliikmed ei suuda ennast kehtestada, probleeme lahendada ega teistega suhelda. Vahelduseks jututubadele võib olla kasvõi jalutuskäik ja vestlus värskes õhus. 2+2 on küll hetkel reegel, mitte erand ning selle vastu eksida ei tohi, kuid vähemalt on inimestel võimalus turvaliselt ja elu seiskavat koroonabriisi vältides üksteist näost-näkku näha ning mõtteid vahetada. Seejuures ei pea kartma, et vestluspartner ühel hetkel lihtsalt õhku haihtub.