Uudised on kuradi ebamugavad, lausa tülgastavalt vastikud

“Kas te tõesti arvate, et Biden tahab Eestit kaitsta?” tõdeb male suurmeister ja üks Putini režiimi leppimatumaid vastaseid Garri Kasparov Eesti Päevalehes. 

Reede hommikul läks Delfi mobiiliversiooni kasutajatele välja just sellise pealkirjaga teavitus. Lisatud oli veel lause: “Alanud on kolmas maailmasõda.” Selline teade tekitas selgelt paljudes lugejates küsimusi, segadust, ärevust ja ebameeldivat ängi. Ja mitte ainult lugejades, ka ajakirjanike seas algas tuline debatt, kas Eesti suurim uudisteportaal peaks selliseid hirmutava alatooniga sõnumeid välja saatma? 

Selge on, et meedia peab kajastama ebamugavaid uudiseid. Häiriv on tegelikult iga negatiivne uudis, mis Ukraina teemal ilmub, kuid tõsi, Garri Kasparovi intervjuu sisaldas erakordselt valusaid väljaütlemisi, mida kindlasti enamik meist parema meelega ei loeks. Aga me loeme ja peamegi lugema. See on inforuumi ja meedia ülesanne kajastada kõike, mis on aktuaalne, oluline, inimestele vajalik. Võime vaielda pealkirjade ja teavituste maitsekuse üle, kuid uudis iseenesest õpetas - me ei ela mullis, lillelises maailmas, kus saame tarbida meile sobiliku sisuga uudiseid. Teatud sort uudiseid ongi karmid, ebamugavad, vastikud, lausa tülgastavad, kuid teadmatust me tänapäevases maailmas enam endale lubada ei saa. See ongi vaba Eesti meedia eesmärk - mitte hoida tagasi, kui ajad on keerulised ja karmid. 

Kui oleks vaid minu valida, ei tahaks ma näha ühtegi uudist pommitatud Ukraina sünnitusmajast, surnud tsiviilelanikest või sõjas surma saanud meestest. See valu on kohati talumatu. Aga siin ei ole hetk valikuteks. Eestile sarnase ajalooga riigis käib sõda, lapsed ja naised surevad, ma ei saa enam valida. 

Selge on ka see, et sõda, nagu iga teinegi traagiline teema,  vajab tasakaalupunkti. Hirm ei vii meid edasi. Vajame balansi seljakotti, kuhu sisse on pistetud piisav kogus kriitikat, uudishimu, tarkust, analüüsivõimet, aga ka rahulolu, piisavas koguses pohhuismi ning tundetust. 

Just selle pärast, et me suudaksime säilitada kaine mõistuse ja väldiks ülekuumenemist. Muidugi peab meedia kajastama neid ebamugavusi, kuid siinkohal tuleks vältida liigset paanikat ning üleliia emotsionaalseid pealkirju/teavitusi. Läbi lillede elada ei tohi, kuid peame iga päev ka kõikide sõjauudiste kõrval teadvustama, et Eestil on kõik praegu hästi. Ka see on väga oluline ning väärib kajastamist, et meil eestlasel säiliks turvatunne nii palju kui vähegi ometi võimalik on. Me ei tohi unustada, et enne sõda kirjutasid uudised pea ehk iga nädal, kui oluline on vaimne tervis. 

Neid positiivseid emotsioone toetavaid uudiseid peaks ka praegu kirjutama palju rohkem. Aga nagu inimloomusele omane, negatiivset sisu on palju kergem tarbida kui positiivse alatooniga. See on fakt, mida saame ise muuta. Ära lülita end olulistest teemadest välja, aga anna endale aega puhkuseks. Uudistest tulenev ärevus vajab ravimist ning parim viis selleks on nutitelefon või arvuti kinni panna ja puhata. Kui tagasi tuled, vaatad neid masendavaid uudiseid värskema, analüüsivama pilguga. 

Anna-Kaisa Oidermaa kirjutas ERR-i veergudel tabavalt: “Muidugi tuleb olla valmis ka halbadeks stsenaariumideks, kuid nendega ei saa pidevalt oma peas tegelema jääda, see võib nõrgestada meie vaimset vastupanuvõimet, mida on vaja raskete aegadega toimetulekuks.” Me vajame selget pead, et veelgi ärevamatel aegadel (mis loodetavasti kunagi ei realiseeru) jaksaksime võhma hoida. Sõda ei ole sprint, vaid maraton, mis puudutab absoluutselt iga valdkonda. Peame hoidma vormi treenituna, mõistuse kainena ja varbad soojana. 

Pean ütlema, et kuradi ebamugav on see sõjakriis meile kõigile. Väga, väga ebamugav. Käimas on vastikud ajad, kuid meid peab saatma ka teatav oskus lihtsalt leppida ja olla. Igaüks teab oma ärevuse piire ning just seda ta peakski jälgima. Kui tunned, et mõni uudis on sinu jaoks liialt häiriv, jäta see lugemata. Teadlikkus on oluline, kuid sinu tervis on kõige olulisem. Ärme seda unusta.