Üheksa aastat teadmatuses

Õues silitamas päike laste päid ning kõlaritest möirgav katkematu “Oh kooliaeg, oh kooliaeg …”. Rõõmust pakatavad lapsevanemad ja kooliõpetajad, laste sageli kahtlustavad ja tõsised näod. Tegemist on kooli algusega, ees terendab vähemalt 9 aastat tundmatust. Puudu oli ainult koolimaja ukselt silt “õppimine teeb vabaks”. Tagantjärele mõeldes näis see nagu karistus, mille maksan kinni eelnevas elus tehtud vigade eest. Esimesel üheksal kooliaastal oli lai valik erinevaid kooliaineid, kuid nendest vähesed andsid teadmisi eluks väljaspool kooli. Keskkoolis õppisin paremini tundma ühiskonda, milles ma elan ja õppisin rahatarkuseid. Tuletati meelde, et tuleb valida, mis tööd hakkan tegema või kuhu lähen edasi õppima pärast keskkooli. Ülikoolile mul etteheited puuduvad, paljuski on olnud selle sisu enda määrata. Kuid kuni keskkoolini ei õpi me eluks vajalike teadmisi. 

Esialgses koolikavas olid kõigi lemmikud matemaatika, keemia, füüsika, inglise keel, kehaline kasvatus, bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus. Mõned aastad hiljem tuli juurde seksuaalkasvatuse tund, kus kirjeldati suguelundite asukohta (kes veel ei teadnud) ning kõik said kvalifitseeritud õpetajalt lõpliku kinnituse, et kurg ikkagi ei too lapsi kohale. Järgnes küllaltki piinlik kirjeldus sellest, kuidas see protsess tegelikult välja näeb. Siis tuli ühiskonnaõpetus, kus õppisime, et meie elu kujundab suuresti poliitika ning anti näpunäiteid, kuidas olla ühiskonna terviklik osa. Lisandus veel tööõpetus, kus valmistasime nagu vangid taburette ja haamreid. Kuid ma ei mäleta, et enne keskkooli oleks sõnagi juttu olnud enese tundma õppimisest (tugevused, nõrkused, soovid, unistused), suhete loomisest ja arendamisest, inimtüüpidest, armastusest, rahast, leinast, mõtete ja emotsioonide kontrollimisest jms. Liikusime endiselt ühiskonnas ringi nagu deliiriumis tondid, proovides mõista ennast ja maailma, millesse me oleme sündinud. 

Kool annab tegelikkuses palju eluks vajalike teadmisi juba enne keskkooli. Kooli ülesandeks on avardada meie meeli läbi matemaatiliste võrrandite, keemiliste ühendite, gravitatsiooni olemuse, kehalise akrobaatika, “I love apples” õpetamise, konnade paljunemise selgituse, maakoore paksuse ja keeleliste normide. Õppisime esimesel üheksal aastal, et me oleme võrdsed. Me saame kõik samad ülesanded, olenemata meie füsioloogilistest ja psühholoogilistest omadusest. Kool õpetab meile järjepidevuse vajadust, sest kui sa jääd kooliülesannete täitmisel teistest maha, siis hiljem on palju raskem ennast taas järje peale saada. Samuti õpetab kool meid enda põit kontrollima, samaaegselt keskendudes tahvlil olevale. Veidi kummastav on endiselt mõelda, et õpetajatel olid justkui andurid, mis teadsid täpsemalt minu põie täituvusest kui mina ise. Mina tundsin, et visuaalselt on kollane filter maailmale peale lükatud, aga õpetajad arvasid sageli teisiti. Tõsi, minu näitel nad enda arvamuses ei eksinud. Koolis tekivad esimesed kogukonnad, sõprussuhted, vaenlased. Õpime, et õpetajad on alati meie jaoks olemas, kui me seda vajame. Ning muidugi õppisime ka enda aega planeerima, et kõik vajalikud ülesanded saaksid ikkagi tehtud. 

Üheksa esimest kooliaastat kujutab endast etappi, kus lapsest kasvab teismeline. Meile antakse küllaltki laialdased teadmised erinevatest teemadest, kuid sageli on need teadmised, mida võiks omada, mitte ei pea teadma. Toodi esile, et me peame tegema tulevikus otsuse, kelleks me saada tahame ning meid ootab pikk tööperiood, enne kui jõuab kohale pension. Koolil ja õpetajatel on meie elus täita oluline roll, kuid paljuski oleme pidanud elulistele küsimustele leidma ise vastused, ilma suunamiseta. Seda kõike arvesse võttes on rõõm tõdeda, et meist on asja saanud. Keskkool pakkus oodatud leevendust, kuid kuni selleni jäid kooli käed eluks ettevalmistamisel lühikeseks. Loodan, et tuleviku lastele mõjuvad esimesed üheksa kooliaastat arendavamalt.