Milleks meile kunst?

Inimene on ainus loom, kes oskab kunsti luua ja seda nautida. Tung luua kunsti on inimloomusele sügavalt omane. Vanimad tänaseni säilinud kunstiteosed pärinevad nooremast paleoliitikumist. Varase kunsti funktsioon oli maagilis- rituaalne: usuti, et metslooma maalimine allutab ta jahimehe tahtele. Ka paljude loodusrahvaste hirm nende fotografeerimise ees pärineb usust, et inimese, looma või eseme kujutise omamine võimaldab kontolli kujutatava üle. Millist funktsiooni aga täidab kunst tänapäeva ühiskonnas?

Prantsuse antropoloog Claude Levi-Strauss on pakkunud välja 8 kunsti funktsiooni:  
1) kunst kui kujutlusvõime väljendus;   
2) rituaalne või sümboolne funktsioon;   
3) kommunikatsioonivahend;  
4) meelelahutus;  
5) poliitiline mõjutusvahend;   
6) ühiskondlik mõjutusvahend;  
7) psühholoogiline ja ravitoime;  
8) propaganda ja kommertsialism.

Tinglikult võib kunsti funktsioonid jagada kolme rühma: esteetilis- funktsionaalne, ühiskondlik- didaktiline ja isiklik- eneseväljenduslik. Kunstniku taotlused haaravad aga tihti rohkem kui ühte funktsiooni, nii et puhtalt ühefunktsioonilisi teoseid leidub harva.

Esteetililis-funktsionaalne kunst

Esteetilis-funktsionaalse kunstiga näib asi olevat lihtne. Iidse savipoti ornamendid, käpikutesse kootud kaheksakand või abstraktne maal moodsa villa seinal täidavad kaunistamise, kaitsemaagia või sotsiaalse staatuse kinnitamise ülesandeid. Filosoof John Dewey arvates peakski kogu kunst olema eluliselt kasutatav, meie igapäevaelu kaunistav ja sellele tähendust lisav. Ükskõik kui kasulik mõni tarbeese ka poleks, see saab veelgi rohkem rikastada ja avardada elu omu iluga. Dewey pidas kunsti inimkonna ajaloo suurimaks intellektuaalseks saavutuseks ning oli vastu sellele, et kunst on pandud muuseumitesse istuma, kus seda vaid üksikud kikivarvul liikuvad külastajad näha saavad.

Friedrich Nietzsche omistas kunstile samaväärse tähtsuse. Tema jaoks seisnes kogu maailma ja inimese olemasolu eesmärk ja õigustus esteetikas. Nii oli kunstniku ülesanne meediumina vahendada ilu. Nietzsche filosoofia järgi ei olnud inimese elul mõtet, kuid oma elu võib siiski näha kunstiteosena, mis omamoodi annab sellele mõtte. Paradoksaalselt nägi Nietzsche kultuuri laiemalt elujõudu piiravana ning ka kunsti jagas ta intellektuaalseks ja emotsionaalseks, millest vaid viimane suudab jõuda olemise sügavama mõistmiseni.

Immanuel Kanti jaoks oli nauding ilust sõltumatu sellest, kas objekt või kunstiteos on hindajale kuidagi kasulik. Maitseotsustus saab olla universaalselt kehtiv, kui see ei ole seotud kunsti hindava subjekti huvi, isikuomaduste, tajudega ega põhine loogikal, kognitiivsel hinnangul või intellektuaalsetel kontseptsioonidel, vaid vaataja äratundmisel, et kunstiteoses ilmneb teatud kergus või iseeneslikkus: vaataja ei tohtinud märgata reegleid, mida see järgib.

Kunstiteose kasulikkuse küsimuses oli Kantiga vastupidisel arvamusel Aquino Thomas, kelle jaoks koosnes kunsti ilu kolmest elemendist: proportsiooonist, särast ehk puhtast värvist ning eseme eesmärgipärasusest. Näiteks tõi ta kristallhaamri, mida ei saa ilusaks pidada, sest see ei täida oma funktsiooni- sellega ei saa naela seina lüüa. Värvi kirkuse nägemine ilu ühe komponendina toetus Kreeka traditsioonile, mis sidus värvi läbi valguse otse ideedemaailmaga ja hiljem kristluses jumalaga.

Ühiskondlik-didaktiline kunst

Antiikaja filosoofide suhtumine kunsti oli ambivalentne. Platon nägi vaimustumist ilust hingelise arengu märgina ning meeleliste mõnude nagu kaunite meloodiate ja värvide hindamine oli hüvelise elu üks osa. Inimloomus ihkab sünnitada ja luua, et selle läbi saada osa surematusest ja igavikulisest. Luua aga saab ainult seal, kus on ilu ja harmoonia. Vanemas eas muutus Platon kunsti suhtes üha umbusklikumaks. Kunsti ülesandeks oli tema arvates vaid tegelikkuse jäljendamine; seetõttu oli imiteerimine draamakunstis Platoni arvates sobimatu üllale inimesele, sest see muudab imiteerija imiteeritava sarnaseks. Samal põhjusel ei olnud lubatud imiteerida naisi, orjasid, hulle, lihtsaid käsitöölisi ning halbu inimesi.

Aristotelese jaoks oli kunstihariduse andmine oluline inimese loomutäiuse arendmiseks, see aga oli riiklik küsimus, sest kodanik kuulub riigile. Nagu ka Platonil, olid Aristotelesel erinevad kunstižanrid jagatud õilsateks ja mitteõilsateks. Kunstnikke käsitati võrreldes vabade kodanikega alaväärsetena, kuna nad said oma töö eest tasu ega osalenud riigi juhtimises. Kunstnike madala sotsiaal-majandusliku staatuse juured asusid kunstnikke väheväärtustavas antiikfilosoofias ning vaese kunstniku kuvand ei ole aastatuhandete jooksul kuhugi kadunud. Antiikajast kuni 14. sajandini peeti igasugust kunsti käsitööks. Kunstiteoseid telliti etteantud teemadel ja kunstnikel oli vähe loomingulist vabadust.

Ka vene kirjanik Lev Tolstoi mõtiskles kunsti mõju üle. Tema jaoks vabastas kunst vaataja eraldatusest ja üksildusest ning lasi tal ühte sulada teiste inimestega. Kunst oli Tolstoi arvates inimkonna täiuslikkuse poole liikumise tööriist, mille vahendusel toimub teadmiste ja tunnete evolutsioon madalamatelt kõrgematele. Tolstoi lootis tuleviku kunstist, et see on suunatud kõikide inimeste vennalikule ühendamisele. Samuti uskus ta, et tulevikus loovad kunsti kõik inimesed, kes sellist tungi endas tunnevad. Näib, et esimene tema ennustusest ei ole tõeks saanud, küll aga võib sellega mingil määral nõustuda teise puhul.

Kunsti on kasutatud nii riigivõimu huvide edendajana kui selle kritiseerijana. Kunstnikud on ühiskonnakriitilisuse väljendamiseks ja väljakujunenud võimusuhete segipaiskamiseks leidnud üha uusi meetodeid: näiteks on rääbakatesse linnaosadesse viidud muuseumikunsti, et rõhutada keskkondade dissonantsi või loodud performance, milles on võõrtöölised palgatud iseendale hauda kaevama, et juhtida tähelepanu majandusliku ekspluateerimise vägivaldsusele. Prantsuse filosoof Jacques Ranciere sõnul on kunstil kolm režiimi; representeeriv, eetiline ja esteetiline. Esteetiline mõju tuleneb sideme katkestamisest ja lahtiseotusest harjumuspäraste suhete vahel ning meelelisuserežiimi konfliktist, mida Rancier nimetab dissensuseks. Nihestust asjade loomulikus korras kasutas meetodina näiteks dadaist ja sürrealistist Meret Oppenheim oma 1936. aastal loodud teoses “Objekt”, mis kujutab endast karusnahast tehtud teetassi, alustassi ja lusikat. Esteetikas teostatakse dissensus läbi fiktsiooni. Esteetilise distantsi režiimis oleval kunstil on Ranciere jaoks võime kujundada ümber meeleline raamistik, millesse ühiskondlikena määratletavad objektid asetuvad ning kaotada võimu- või alluvuspositsioonide „loomulikkus“. Ranciere seostab kunsti representatsioonirežiimi lagunemist üldise moderniseerumisprotsessiga, millega kaasnesid ühiskonna humaniseerumine ja desakraliseerumine. Peale seda murrangut võis iga asi saada kunsti teemaks, sest kunst on tajurežiim.

Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu sõnul toimub kunstiväljal tegutsejate müstifitseerimine, mis tagab juurdepääsu sümboolsele kapitalile. Kunsti väli on loonud puhta kunsti (ja puhta kunstniku) idee, mille kohaselt ei ole kunstnikul muid huve peale kunsti enda. Kunstimaailm on omaette äraspidine universum, milles negatiivsetest hinnangutest võivad saada tõendid kunsti puhtuse kohta. Millele tugineb see alkeemiline kübaratrikk, mis teeb suvalisest olmemaailmast pärinevast objektist kunstisaali asetatuna kunstiteose? Bourdieu sõnul tugineb see kunstimaailma autoriteetide autoriteedil ning kollektiivsel ootusel ja usul, et kunstiks pühitsetud ese seda tõepoolest on. Ilma sellise usuta ei saaks Andy Warhol teha Andy Warholi kunsti ega Duchamp teha Duchamp`i kunsti. Et näha Andy Warholi seebikaste või supikonserve kunstina, on vaja omada teadmisi kunstiajaloost; igapäevaelu objekte defineerib kunstina kunstiteooria. On kunstiteoseid, mida on tavalistest igapäeva asjadest võimatu eristada.

Kunsti on läbi aegade kasutatud ühiskondliku mõjutusvahendina. Propagandakunsti iseloomustab põhimõte: kes maksab, tellib ka muusika. Propagandauurija Georgi Potšeptsovi sõnul kasutatakse kunsti, et maalida pilt maailmast, mida pole tegelikult olemas; see on epistemoloogiline sõda teadvuse pärast. Propaganda toetub sakraalsusele ja töötab alati metatasandiga ning võib opereerida müütidega, mis on suunatud nii minevikku, olevikku kui tulevikku.

Mimeetilise režiimi hüljanud nüüdisaegsele kunstile heidetakse kõige enam ette selle raskestimõistetavust. Kunst saab pakkuda tajukogemust, mida argimaailm pakkuda ei suuda: psühhedeelsetest simulaakrumitest pitoresksete paralleelmaailmade ja intellektuaalsete utoopiateni. Võimu silmis on kunst ohtlik just oma võime tõttu pakkuda tegelikkusele alternatiive, milles on teistsugused antused ja võimuvahekorrad, sest need püsivad eelkõige just nende olemusliku paratamatuse illusioonil.

Isiklik-eneseteostuslik kunst

Georg Wilhelm Friedrich Hegeli jaoks seisnes kunsti funktsioon koos religiooni ja filosoofiaga tõe ilmsikstoomises. Siiski asusid mõistusliku päritoluga religioon ja filosoofia Hegeli jaoks Absoluudi väljendusvahendite hierarhias kunstist kõrgemal positsioonil. Kogu kunstiajalugu väljendas Hegeli jaoks lineaarset ja progresseeruvat teadvuse arengut, mis viib lõpuks välja arusaamiseni, mis on kunst; sünnib kunsti eneseteadvus enda olemusest. Kuna romantiline kunst hakkas Hegeli arvates alla käima ja samal ajal saavutas kunstnik valiku- ja loomevabaduse, siis lõppes ka kunsti funktsioon Absoluutset vaimu väljendada ning saabus kunsti surm. Kunstikriitik Arthur Danto nõustub selles Hegeliga ja ütleb, et ehkki pärast kunsti eneseteadvuse tekkimist tehakse kunsti edasi, puudub sellel edaspidi samasugune tähendus või tähtsus. Kuigi Danto jaoks on see kollektiivne sündmus, mida võib tema väitel isegi dateerida (koos popkunsti sünniga 60- ndatel), näib see pigem sügavalt personaalse sündmusena, mida võib võrrelda satori kogemisega või müütilise linnukeele mõistmisega; võime näha igapäevaelu objekte tähendusrikastena muudab maailma kunstiks.

Danto sõnul on kunsti varasemalt hinnatud läbi selle mimeetilise funktsiooni jäljendada reaalsust. Koos kunstnike tehnilise vilumuste suurenemisega muutusid representatsioonid üha täpsemaks, kuid selline kunstikäsitus piiras kunstniku rolli tühipaljaks reaalsuse kopeerijaks. Danto sõnul on kunsti eesmärk väljenduslik, kunstnik soovib oma kunstiteosega jutustada lugu, edastada sõnumit või edasi anda oma tundeid, nii et kunst ei ole mitte jäljendus vaid väljendus.

Seda, mida kunsti olemasolu meile annab, võib liigendada erineval moel ja ka muudel viisidel kui seda tegi Claude Levi- Strauss. Küllap saab aga tänaselgi päeval öelda, et kuuldused kunsti surmast on enneaegsed; ehkki väljunud oma ajaloolistest raamidest, pole see kaotanud oma mõju.

Kunsti puhul räägitakse tihti selle kõnekusest, võimest öelda midagi uut inimese või ühiskonna kohta. Kunsti võib aga vaadata ka kui mängu, mille eesmärk on mäng ise ja sellest saadav rõõm. Kunsti on tihti pandud paari religiooni ja filosoofiaga, mis viitab sellele, et igaüks neist võib olla viis, kuidas fokusseerida oma maailmataju, timmida erilist tähelepanu maailmapaljususe spetsiifilistele aspektidele, mis kõik omal moel viivad elusolemise naudinguni.