Kas keelebarjäär peab meid lahutama?

Eestlased tunnevad end oma riigis võõrana, sest paljud venelased hoiduvad avalikus ruumis eesti keeles suhtlemast, mis takistab lõimumist ja süvendab keelelisi pingeid.

Mõte sellest, et täna on parem päev ning ma ei pea tööl vene keeles klientidega suhtlema, kõlab tavalisele eestlasele suure kergendusena eriti, kui ei ole  seda keelt õppinud. Niipea kui aga tööl keskmist kasvu kolmekümnendates eluaastates Mihhail uksest sisse astub ja vene keeles alustab: “Mul oli täna kella 18ks tehtud broneering..”, tekib pahaendeline klomp kurku ning ainus, millega oskad ehk vastata, on “Vabandust?”. Tekib tunne, et oled justkui ise süüdi keele oskamatuses. Klient tahab edasi liikuda, aga kuidas leida enne ühine tasand suhtluses, kui broneerija ei valda ei eesti ega inglise keelt?

See olukord on tuttav paljudele eestlastele, kes töötavad klienditeenindusvaldkonnas või puutuvad kokku venekeelsete klientidega. Olukord tekitab küsimuse: kas Eesti Vabariigis peaks eestlane 2025. aastal end ebamugavalt tundma, sest et ei oska vene keelt? Keerulisemaks muudab olukorra tõsiasi, et paljud venelased ei tunne vajadust eesti keelt õppida eeldades, et nende emakeeles suhtlemine on loomulik. Selline hoiak on välja kujunenud Nõukogude ajast, mil eesti keele oskus polnud paljudele venekeelsetele elanikele vajalik.

Probleemi süvendab asjaolu, et paljud venelased Eestis ei ole saanud kvaliteetset eesti keele õpet, mis võimaldaks neil keelt enesekindlalt kasutada. Kuigi koolisüsteemi reformiga plaanitakse aastaks 2030 viia kõik munitsipaalpõhikoolid ja -lasteaiad täielikult eestikeelsele õppele, jääb õhku küsimus, kas sellest piisab, et murda aastakümnete jooksul välja kujunenud keelelised barjäärid? Keele omandamine on keeruline protsess, eriti täiskasvanutele, ja muutused ei toimu üleöö.

Samas ei tunne eestlased end oma riigis võõrana, sest paljud venelased püüavad ka eesti keelt õppida, kuid keelebarjääri süvendavad varasemad puudujäägid õppes ning vähene eestikeelne haridus. Lahenduseks võiks olla suurem teadlikkus keeleõppe vajalikkusest. Keeleoskus ei ole kohustus, vaid võimalus, mis avardab nii isiklikke kui ka tööalaseid väljavaateid. Eesti riik pakub tasuta eesti keele kursuseid ja keeleõppetoetuseid, kuid tihti ei jõua need võimalused inimesteni või puudub motivatsioon neid kasutada.

Siinkohal on tähtis mõista, et keeleõpe ei toimu sundimise ega süüdistamise kaudu. Venelaste ja eestlaste üksmeel tekib läbi kannatlikkuse ja vastastikuse mõistmise. Noorem põlvkond on juba avatum – nad õpivad mõlemat keelt ja suhtlevad pingevabamalt kui nende vanemad. See annab lootust, et suhtlusbarjäärid kaovad aja jooksul.

Lõpuks pole probleem ainult keeleoskuses, vaid ka hoiakutes. Kui eestlased tunnevad end kõrvalejäetuna, sest ei räägi vene keelt, ja venelased tunnevad end tõrjutuna, sest ei oska eesti keelt, pole võimalik rääkida ühtsest ühiskonnast. Lahendus ei peitu keele pealesurumises, vaid vastastikuses lugupidamises ja soovis üksteisest aru saada. Keel on vahend, mitte relv – ja kui vaja, aitab ka kehakeel.