Abort: vabadus, mitte kuritegu

Mööda Tallinna kesklinna halli ning porist tänavat sammub äranutetud silmadega hilistes kahekümnendates naisterahvas. Ta on just saanud teada, et ootab last. Planeerimata last. Tema käed on juba punakaks külmunud, kuid ometi suudab ta oma lillaka telefoni otsingumootorisse tippida küsimuse - “Mitmenda rasedusnädalani on Eestis võimalik rasedust katkestada?”. See pole paraku katkend filmist, vaid karm reaalsus, millega seisavad silmitsi tuhanded naised üle kogu maailma. Otsus abordi kasuks pole kunagi lihtne, kuid kõige valusam on, kui see valik on kellegi teise teha. 

Abordiõigus on ja peab ka edaspidi olema lahutamatu osa naise enesemääramisõigusest ning riigil ei tohiks olla voli otsustada, mida keegi oma kehaga teeb. Kui ühiskond hakkab kontrollima naiste reproduktiivseid valikuid, loob see ohtliku olukorra, kus üks grupp inimesi otsustab teiste kehade vajaduste üle. See ei ole ainult naiste isiklik küsimus - see on küsimus vabadusest, inimõigustest ja sellest, millist ühiskonda me tahame tulevikus kujundada. 

Ajalugu on näidanud, et kui abordid keelustatakse või seatakse neile ranged piirangud, ei kao need mitte kuhugi või muutuvad kordades ohtlikumaks. Enne abordi legaliseerimist Eestis (1955. aastal) viisid meeleheitel naised läbi omal käel abordikatseid, mis lõppesid sageli tõsiste tervisekahjustuste või surmaga. Sama muster kordub tänapäeval ka neis riikides, kus raseduse katkestamine on siiani keelatud - näiteks Poolas, USA mitmetes osariikides, El Salvadoris ja Nicaraguas. 

Kõik on justkui selge. Kui abort on legaalne ja turvaline, siis naiste suremus väheneb. Kui see on keelatud, riskivad naised oma eluga. Kui riik keeldub naistele turvalisi valikuid pakkumast, surub see nad nurka, kust ainus väljapääs on panna kaalule oma elu. 

Abort on eeskätt tervishoiuküsimus. Seda ei tohiks käsitleda moraali või ideoloogia küsimusena, vaid kui osa naiste õigustest meDitsiinilisele abile. Ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kinnitanud, et turvaline abort päästab elusid. 

Samuti tasub meeles pidada, et iga naise olukord on erinev. Raseduse meditsiiniline katkestamine ei ole alati seotud soovimatusega last saada - paljud abordid teostatakse raseduse meditsiiniliste tüsistuste tõttu, kui ema elu on ohus. Paraku on ka hulgaliselt olukordi, kus rasedus on tekkinud vägistamise või intsesti tulemusena. Kui riik keelustab abordi, siis tähendab see, et naist, kes juba niigi trauma läbi elanud, sunnitakse kandma edasi last, kes on sündinud soovimatu seksuaalvahekorra tulemusena. 

Kuna abort puudutab ka sündimata elu, ei saa seda pidada vaid isiklikuks valikuks - ühiskonnal on õigus kehtestada piirangud sündimata laste kaitseks. Paljud abordivastased väidavad, et loode on alates eostamisest inimene ja tal on täpselt samasugused õigused nagu emal. Lisaks tuuakse sageli välja, et kuna maailmas on palju inimesi, kes ei saa ise lapsi, siis

võiksid abordile mõtlevad naised siiski sünnitada ja lapsed adopteerimiseks anda. See võimaldaks sündimata lapsel elada, ning paaridel, kes ei saa lapsi, vanemateks saada. 

Paraku ei mõelda just sageli selle peale, et ükski inimene ei ole kohustatud seaduse ees ära andma oma keha kellegi teise elushoidmiseks. Samal põhimõttel ei saa me sundida inimest loovutama oma neeru isegi siis, kui sellest sõltuks kellegi elu. Seega on ka rasedal naisel voli otsustada, kas jätta laps alles või mitte.  

Kuigi loode areneb ja omandab ajapikku inimlikke jooni, ei saa teda võrdsustada elava inimesega. Kui me lähtuksime seisukohast, et lootel on automaatselt samad õigused nagu inimesel, siis peaksime keelustama ka rasestumisvastased vahendid, kuna need takistavad potentsiaalse elu tekkimist. 

Rõhudes sündimata laste õigustele, eiratakse sageli juba elavate inimeste õigusi. Naine pole lihtsalt “sünnitusmasin”, vaid iseseisev inimene oma õigustega. Riik ei saa reguleerida indiviidi kehalisi otsuseid. Laste sünnitamine lihtsalt selleks, et nad anda lapsendamisele ning loota “hea pere leidmisele”, ei ole vastutustundlik lahendus. 

Abordiõigus on inimõigus, mis tagab naisele vabaduse otsustada iseenda elu ja tuleviku üle. Piirangud ja keelud ei vähenda raseduse katkestamiste arvu, vaid muudavad selle ohtlikumaks. Tänapäeval ei tohiks olla küsimustki – kui naised on olnud vabad oma kehalistes otsustes aastakümneid, siis miks peaksime sellest vabadusest loobuma?