Aastatepikkune kiusamine võttis Heldin Noolelt elu. „Ma arvan, et minu minevikust on saanud minu olevik ja tulevik”

Süütust videost algas mõnitamine, milles osales terve põlvkond.

Pärast aastatepikkust kiusamist võttis 18. juunil endalt elu kõigest 19-aastane Heldin Nool. Seda nime teab terve põlvkond noori, kelle jaoks ta oli pidev pilke- ja mõnitusobjekt, kuid vähesed teadsid inimest selle nime taga.

Heldin Noole nimi sai paljudele tuttavaks 2013. aastal, kui 12-aastane elurõõmus tüdruk laadis YouTube’i üles oma versiooni Grete Paia laulust „Päästke noored hinged”. Video levis kiiresti, internetis hakkasid liikuma kihinad ja sahinad. Inimesed rääkisid temast. Avalik arutelu, mis puudutab Heldini tegemisi ja postitusi, pole tegelikult senini täielikult vaibunud.

Heldin poleks ilmaski uskunud, kuidas lihtlabasest naljast kujuneb kulutulena leviv fenomen, seda kõige jaburamas ja robustsemas mõttes. Ta teadis isegi, et ei oska lauda, ega varjanudki seda. Järjepidev lõõpimine, rõvedad kommentaarid ja halvustavad pilgud saatsid Heldinit järgmised seitse pikka aastat. Mis enim imestama paneb – kuidas saab pelgalt üks video rikkuda ühe süütu noore inimese elu?

Video vallandas viha

Lapsepõlvest mäletab ema Irma tütart kui uudishimulikku ja arukat last. Koolini sujus Heldinil kõik ladusalt. Ta oli motiveeritud, tundis rõõmu kõigest uuest ja huvitavast ning oli lasteaias üks parimaid lugejaid-arvutajaid. Heldin oli särasilmne ja hakkamist täis noor neiu, kelle kohta poleks osanud arvatagi, et ta edasine teekond kujuneb niivõrd raskeks.

Internetti postitatud video oli kõigest päästik, mis kogu kiusamiskihu ja viha Heldini suunas valla päästis. Pärast videot hakati Heldinit avalikult mõnitama, kuid narritud ja kiusatud oli teda varemgi.

Esimesed märgid kiusamisest ilmnesid algkoolis, kui Heldini ranitsaga jooksu pisti ja ta mobiiltelefon puruks visati. Juhtunule reageeriti kiiresti ja emal jäi vaid loota, et sellega olukord ka piirdub. Sealt algas aga tõeline põrguteekond.

Heldin kirjutas oma märkmetes detailselt, kuidas olles ise alles esimese klassi õpilane, sundis „sõbranna” teda poest asju näppama. „Jätsime kotid tema juurde ning läksime poodi. Poe ees ütles ta mulle, et kui ma keeldun varastamast, ei saa ma oma asju tagasi. Ja nii ma siis varastasin. Kuni lõpuks vahele jäin,” meenutas Heldin.

Tolleks ajaks oli kiusamisest kujunenud tavapärane nähtus – Heldinit solvati, alandati ja mõnitati. Tema asju loobiti mööda klassiruumi. Talvel loobiti teda koduteel halastamatult lumepallide ja jääkamakatega. Verbaalne ja füüsiline vägivald alles kogus hoogu.

„Sõbrad” peksid näkku

12-aastane Heldin, alles laps, postitas pahaaimamatult YouTube’i siira naljavideo, mis leidis meeletu kõlapinna.

„Pärast seda hakati Heldinile tähelepanu pöörama. Kiusamine algas küll internetist, aga levis väga kiiresti edasi ka kooli. Mõnitajateks kujunesid sealhulgas täiesti võhivõõrad inimesed, kes polnud tüdrukut oma silmaga näinudki. Heldin ise arvas umbes aasta aega, et videost tulnud tähelepanu on positiivne,” kirjeldas Heldini kauaaegne sõber Regina.

Paralleelselt lauluvideoga lõi Heldin endale Ask.fm’i veebilehele konto, kus kiusamine jätkus kiireneva tempoga. Portaalis oli inimestel võimalik temalt küsida nii anonüümselt kui ka enda nime alt. Peale küsimuste saadeti Heldinile negatiivseid kommentaare ja inetut tagasisidet nii tema välimuse, olemuse kui ka tegude kohta. Üks laialt levima läinud näiteid on olukord, kus Heldinilt uuriti, kuidas peavalu ravida, mille peale ta postitas endast foto, hügieeniside laubal. „Sellest fotost räägiti veel aastaid, kuigi Heldin tegi enda arvates vaid nalja,” nentis Heldini hea sõber Kea-Liis.

Samal ajavahemikul toimus veel üks õõvastav vahejuhtum, mis jäi Heldinit pikaks ajaks kummitama.

„Sõbrad” kutsusid Heldini parki, et teda ähvardada ja avalikult mõnitada. Teda löödi näkku, filmiti ja suurest hirmust tegi ta püksid täis. Kui Heldin kooli läks, oli jutt levinud juba klassikaaslasteni. Heldin kuulas nad ära, korjas valu enda sisse ja elas seda vaikides läbi. Need, kes tahtsid norida, leidsid alati põhjuse. Ühed ütlesid ja teised läksid kaasa. Pärast seda hakkas Heldin ennast vaikselt isoleerima ja koolist puuduma.

Terve põlvkond valis sihtmärgi

Keegi ei oska öelda, miks just Heldinist kõnealune sai, aga noorte seas olid tema nimi ja nägu tuntud. Lähedaste sõnul oli tavapärane, et linnas tuldi Heldiniga pilti tegema. Või tehti seda eemalt luba küsimata. Tihti jõudsid need fotod sotsiaalmeediasse, et ikka kõik oleksid tema liikumisega kursis. Pidevad hõiked, häälitsused, vilistamine ja tähelepanu kuulusid Heldini igapäeva.

„Inimesed läksid vooluga kaasa. Valiti üks sihtmärk ja hakati justkui kividega loopima,” proovis sõber Liisa- Maria põhjendust leida.

Sõbrad kinnitasid üksteise sõnu – Heldini vaimne tervis kannatas aastate jooksul kogunenud kommentaaride ja mõnitamise all tema elupäevade lõpuni. Viimastel aastatel kiusamine leevenes, kuid sellegipoolest painas Heldinit varem, juba 2013. aastast öeldu. Heldini sõprade Liisi, Kea-Liisi ja Liisa-Maria sõnul said ka nemad väljaspool oma ringkonda kommentaare ja etteheiteid Heldiniga suhtlemise pärast.

„Kõige hullem ongi see, et inimesed lihtsalt ei jää vait. Nad räägivad temast veel neli-viis aastat hiljemgi, tuues üles iganenud asju,” tõdes Heldini lähedane sõber Geelika.

Kiusajate ring ei piirdunud ainult sõprade või koolikaaslastega. Heldinist oli saanud fenomen terve põlvkonna jaoks. Peaaegu kõik noored, kes suhtlesid ja n-ö elasid internetis, teadsid Heldin Noolt. Ta oli tuhandete viha- ja pilkeobjekt. Teda mõnitasid sotsiaalmeedia tuntumad näod, sealhulgas Hensugusta ehk Henri Karpov.

„Ma tundsin end nii abituna. Kui kiusajaid on kaks-kolm, siis on võimalik nendega rääkida, aga Heldini puhul oli neid sadu, kui mitte tuhandeid. Raske on midagi ette võtta, kui nad lihtsalt ei jää vait,” kõneles kui samast suust Heldini teine sõber Liisi.

Kiusajad unustavad, ohver mäletab

Vahepeal mõlkusid Heldini peas koolivahetusmõtted. Ta õppis Tallinna Kuristiku gümnaasiumis, kuhu lõpuks lihtsalt keeldus minemast. Tema hinded halvenesid. Heldin rääkis emaga, ema omakorda õpetajate ja juhtkonnaga. „Õpetajad eitasid probleemi ja väitsid, et kiusamist ei ole,” ütles Heldini ema Irma. Kujunes paradoksaalne olukord – pedagoogide sõnul ei kiusataks Heldinit, kui ta koolis käiks, end Heldin ei käi koolis, sest teda kiusatakse.

Kool enda märkamatust ei tunnista. „Me oleme väga palju lapsest hoolinud ja temasse panustanud. See on nii kooli kui ka Heldini klassikaaslaste suhtes väga ebaaus tulla väitma, kuidas meie pole lapsest hoolinud. Kuidas te seda ette kujutate? Et ta tuleb meil kooli ja seal lapsed hakkavad teda narrima ja norima? Siis ma väidan, et teil on valed andmed, nii see ei olnud,” selgitas olukorda Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik.

Kuigi kiusajad olid gümnaasiumiastmes tagasi tõmmanud, jätkus sellegipoolest aktiivne tegevus sotsiaalmeedias. „Klassikaaslased käituvad, nagu kiusamist poleks olnudki. Saavad isegi minuga paar sõna vahetatud. Aga no eks see kipugi nii minema, et kiusajad unustavad, aga ohvril jääb igaveseks meelde,” oli Heldin Ask.fm-is ühele uudishimulikule küsijale vastanud.

Gümnaasiumiaegse klassijuhataja Ülle Piibari sõnul Heldin usaldas teda ja Piibar teadis tema elus toimuvast nii palju, kui Heldin jagada otsustas. „Olin talle toeks ja pakkusin mitut varianti, kuidas muresid lahendada. Ka teised õpetajad ja töötajad püüdsid igati aidata,” rääkis Piibar. „Need aastad, kui Heldin minu õpilane oli, siis kindlasti teda koolis muredega üksi ei jäetud ja temaga tegeleti.”

Oma märkmetes meenutas aga Heldin, kuidas kirjandusõpetaja oli terve klassi ees tekitanud arutelu tema kiusamise üle. „Loomulikult keerasid klassikaaslased selle minu vastu ja eitasid kõike,” kirjeldas Heldin. Ta proovis teistegi õpetajate poole pöörduda. Tavaliselt öeldi, et Heldin käigu lihtsalt rohkem koolis ja ongi mure murtud. „Kui ma tagasi kooli läksin, kiusati mind aga veel rohkem,” tõdes ta.

Heldin ei mõistnud, mida ta on inimestele teinud, et on sellise käitumise ära teeninud. Ta kirjutas oma päevikusse, kuidas tal oli valus õpetajate sõnu kuulda. 

Ta hakkas end süüdistama ja endas vigu otsima. Kõik ootasid temalt liiga palju. Viimaks tundis Heldin, et ei jaksa end enam tõestada. Ta lõpetas probleemidest rääkimise, sest oli kaotanud usu nii enesesse kui ka ühiskonda.

Inimesed ei igatseks

Abi olid nad otsinud varemgi, kuid psühholoogi juurde viis ema Heldini umbes 12-aastaselt. Tol ajal puudus tal aga igasugune usaldus spetsialistide vastu, mistõttu oli talle raske edasiviivat abi pakkuda.

Ema Irma sõnul tekkisid Heldinil koolis sügavamad probleemid 7. klassis, mistõttu otsustati 8. klassi lõppedes pöörduda Rajaleidja nõustaja poole, et edukalt ka 9. klass lõpetada. Näiliselt liikus kõik paremuse poole, sest Heldin suutis end kokku võtta ja hinded korda saada. Tegelikult vaevas teda iga päev aina suurenev stress.

Põhikooli lõpuklass osutus Heldini jaoks katsumuseks.

„Teadaolevalt oli tema esimene enesetapukatse 9. klassis. Ta tahtis end üles puua, aga ei suutnud,” märkis Geelika. Ta selgitas juhtunut lähemalt kirjeldades, kuidas toona olid sündmuse tunnistajateks Heldini koer ja kass. „Ma ei suutnud seda nende silme all läbi viia. Minu armastus loomade vastu on liialt suur. Inimestele ma ei mõelnud, sest teadsin, et keegi ei hakkaks mind igatsema,” kirjutas Heldin juhtunust enda päevikusse.

Raskekujuline depressioon

„Kas see teeb mind nõrgaks, et ma ise abi otsin?”

2019. aasta lõpus otsustas Heldin omal soovil pöörduda regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikusse. Esialgseks diagnoosiks määrati tal raskekujuline depressioon ja suitsiidimõtete tõttu võeti ka pooleteiseks kuuks haiglasse. Kui Heldin sealt lahkus, kirjutati talle välja tugevatoimelised antidepressandid.

Lähedaste sõnul olid nad Heldini muredega kursis, kuid ei suutnud hoomata probleemide sügavust. „Kõik arvasid, et tal läheb paremini. Mina ei arvanud. Teadsin, et olukord on tõsine, aga ei arvanud, et nii tõsine. Kogu aeg oli oht, et ta kipub enda elu kallale,” kirjeldas sõbra seisukorda Kea-Liis.

Pärast raskekujulise depressiooni diagnoosimist mõistsid lähedased, et Heldini rõõmsameelsus ja särtsakas huumorisoon olid vaid pikaajalise valu ning meeleoluhäire kattevari.

Varasemad vestlused enesevigastamisest ja lausa suitsiidist muutsid sõbrad murelikuks ja panid pead vangutama. „Antidepressantidega antakse inimestele niivõrd lihtne võimalus endalt elu võtta,” ütles Liisi ärritunult.

Heldini pilkamine polnud isegi tänavuse aasta alguseks lõppenud. Kuigi video postitamisest oli palju aega mööda läinud, oli siiski palju neid, kes teda endiselt mõnitasid. Ilmselt ei andnud nad iseendale aru, et Heldin Noole nime taga on reaalne inimene, kes kõike enda kohta kirjutatavat ka loeb ja hinge võtab.

Teist korda sattus Heldin psühhiaatriakliinikusse 2020. aasta märtsikuus, seekord psühhiaatri tungival soovitusel. Teine kliinikukülastus ei mõjunud talle hästi – Heldinil tekkis meeletu frustratsioon ja järjekordne soov endalt elu võtta. Ta ei soovinud haiglas viibida ja pärast mõnda nädalat otsustas sealt põgeneda. Tänu korrakaitsjate kiirele reageerimisele toimetati Heldin peagi haiglasse tagasi.

Surm kiusajate hingel

18.6.2020

Paar aastat tagasi oli Heldin Liisilt uurinud, mida too arvaks, kui Heldin võtaks ravimite üledoosi. Heldin oli varemgi sõpradele rääkinud ravimite kuritarvitamisest, kuigi alkoholi tarbides jättis ta alati teadlikult ravimid võtmata. „Tabletiteema oli pidevalt õhus,”nentis Liisi. Ka vabasurma läks Heldin ravimite abiga.

Lähedased olid juhtunust šokis ja reaalsus jõudis kohale alles ärasaatmisel. „Sa ei ole selleks kunagi valmis. Isegi kui on olnud varasemaid katseid, enesetapp tuleb ikka nagu välk selgest taevast,” kirjeldas Kea-Liis.

„Ma istusin oma toas, vaatasin seda sõnumit ja ei saanud üldse aru, mis on juhtunud,” meenutas vahetuid emotsioone Geelika.

Viimase tõuke võis Heldinile anda purunenud lootus olla hoitud ja armastatud. Keerulised armusuhted vaevasid Heldinit ning panid teda end veelgi üksikumana tundma.

Liisi sõnul ei muutunud Heldin kordagi õelaks ega kibestunuks – tema lahkus ja siirus säilisid elupäevade lõpuni. „Tema surm jääb kõigi nende sadade või tuhandete inimeste hingedele. Kiusajate suurim karistus on teadmine, et nende teod ja sõnad viisid ta suitsiidini,” tõdes ta.