Visuaalne tuutor – kas pahalane või kangelane?

“Igal probleemil on kaks külge. Saavutamaks edu, tuleb toetada mõlemat.” 

Murphy seaduse raamatute autori, Arthur Blochi, mõttetera ei kaota oma aktuaalsust ka tänapäeval. Uute tehnoloogiliste lahenduste kasutamine õppetöös on tunduvalt suurenenud, seega haridusvaldkonna murekohtade lahendamisel tasuks arvestada nii digilahenduste eeliseid kui ka puudusi. Panna aga mõlemad ühiskonna heaks tööle on tõeliseks väljakutseks. 

Eesti koolides tuleks aktiivselt kasutusele võtta intelligentsed virtuaalsed tuutorid, tänu millele paljud meie haridussüsteemis esilekerkivad mureküsimused saavad lahendatud. Praegu on selle suuremaks nuhtluseks õpetajate ülekoormus, millega kaasneb hulk probleeme: alates läbipõlemisest ja lõpetades õpetamise kvaliteedi halvenemisega. Pahatihti puutuvad õpetajad kokku sellega, et põhjaliku tagasiside andmine õppijate kirjalikele töödele või harjumuseks saanud bürokraatlik paberimäärimine osutub ajakulukaks protsessiks. Tehisarule tuginev virtuaalne tuutorsüsteem aitaks omakorda vähendada õpetajate töökoormust ja laiendaks nende pädevuste profiili.

Intelligentsed kognitiivsed tuutorid oskuslikult jäljendavad õpetaja rolli, juhendades õppimist ning pakkudes õpilaste vajadustele ja võimetele vastavat tugi. Samas tagavad nad õppijatele individuaalse lähenemise. Õpetajatel on siiski võimatu osutada igaühele personaalset tähelepanu. Virtuaalne tuutorsüsteem võimaldab õpetajatel aga panustada enda vaimse tervise säilitamisse ja 21. sajandil vajalike õpetamisoskuste täiustamisse. See soodustabki kooli sisekliima paranemist ja tööalase kommunikatsiooni edenemist.

Kindlasti tuutorsüsteemides kätkevat potentsiaali saab rakendada ka õpilaste heaks. Intelligentne tuutorsüsteem personaliseerib õppimist, tagades õppijale parima õppekogemuse. Ta kohandab õppesisu õppija käitumise ja soorituse järgi ning kombineerib masinõpet, andmeteadust ja kognitiivset psühholoogiat profileerimaks teda. See võimaldab õpilasel paremini mõista enda tugevaid ja nõrku külgi, arendades ühtlasi oskust õppimist planeerida, jälgida ja kontrollida.

Haridust puudutavates vaidlustes paraku ei kõla ühtegi sõna selle kohta. Mitte ainust kriimu rida ka meediakanalites. Ega see ei tähenda, et jätame nii õpetajaid kui ka õpilasi võõraste meelevalla alla?

Umbusk AI-l töötavate tehnoloogiate rakendamise suhtes tõukab aga teist leeri nõustuma sellega, et virtuaalse tuutorsüsteemi kasutamine Eesti koolides peab olema rangelt piiratud. Skeptitsism tõesti peab paika. Tehisintellektil põhinevad tuutorsüsteemid võivad paljundada väärandmeid ja sedasi süstida õppijate pähe stereotüüpset mõtlemist. 

Pahalane nimega “andmed” ei või olla erapooletu info edastaja. AI-l rajanevad süsteemid oskavad küll andmeid töödelda, korrastada ja vahendada, kuid andmete kogujad ja loojad on oma eelarvamuste, hoiakute ja kultuurilise taustaga inimesed. Sellest johtuvalt võivad virtuaalsed tuutorid eksida ja anda õppijatele need vastused, mis ei pruugi tõesed olla. Keegi küll ei sooviks, et tema laps omandaks väärteadmisi ja kujundaks valesid standardiseeritud arusaamu iseendast ja maailmast! 

Eesti haridussüsteemi võimalused kasutada virtuaalseid tuutoreid põrkuvad sellegagi, et tehnoloogilised lahendused, sõltumata sellest, kui inimlähedased need ka ei oleks, ei oskaks ega tohiks asendada õpetajat kui kooli väärtusruumi kujundajat. 

Ehkki omavad intelligentsed õpikeskkonnad suurt tehnilist võimekust, ei saa virtuaalne tuutor kunagi ideoloogiliseks agendiks, milleks on alati olnud kool. Ükski uus tehnoloogia ei peida endas koolikultuuri, mis oleks suuteline hoidma Eesti väärtusruumi elujõulisena, edendama õppijate eneseteadvust ning sisendama neile inimlikkust ja empaatiavõimet.

Kui õigustatud on AI-le tuginevate intelligentsete tuutorite kriitika, jätab lugejate otsustada. Virtuaalne tuutorsüsteem oleks aga vähemalt tänapäevases perspektiivis Eesti haridussüsteemi päästjaks. Samas karta polegi põhjust, kuna tavaõpetajat asendab vaid see, kes oskab õpilasest kasvatada eelkõige Inimest.