Tulekuma Tallinna kohal - kas see on lõpp?

Järsku kostub õuest ja raadiost kõrvu kriipiv undamine - sireen, mis tähistab peatselt algavat õhurünnakut. Neljapäeva õhtune idüll laguneb hoobilt ning Meeli-Mari koos vanaema, ema ja noorema venna Aarega tormavad välja Tallinnas, Süda tänaval asuva maja katusekambrist. Kaasa ei võeta midagi, sest aega pole raisata. Õue jõudes avaneb majast põgenenutele enneolematu vaatepilt: pimedast märtsi õhtust on saanud valge kevadpäev. Õhus on tunda pinget ning kaugusest kuuldub lennukimootorite üha lähemale jõudvat, kurjakuulutavat mürinat, pommide vilisemist, plahvatusi ja õhutõrjekuulipildujate lakkamatut täristamist. Imestusest hetkeks peatunud nelik taastab reaalsustaju ja ruttab kiirel sammul edasi naabermaja poole, mille keldris asub pommivarjend.
 
On rahulik märtsiõhtu. Kell hakkab saama pool seitse ning kalendrist vaatab vastu üheksas kuupäev, aastaks 1944. Maailmas möllab sõda, kuid Tallinn on sellest kaosest siiani pigem ohutusse kaugusesse jäänud. Inimesed tegelevad kodudes pahaaimamatult oma igapäevatoimetustega. Kesklinnas, Süda tänaval asuvas, esimese Eesti ajal ehitatud majas valitseb rahu ja vaikus. Katusekambris on ennast sisse seadnud neljaliikmeline pere: 12-aastane Meeli-Mari, 9-aastane Aare ning nende ema ja vanaema. Õhtu kulgeb nende jaoks eriti rõõmsalt, sest päeval on hangitud suhkru talongide eest karamellkompvekke ning samuti leidub majapidamises leiba. Nendest kahest, pealtnäha tavalisest toiduainest, on kujunenud sõja-ajal omaette defitsiit. Valmistatakse laste tolleaegset lemmikrooga: riivitud leiba, mis on segatud purustatud karamellkommidega. Meeli-Mari tööks on selle magustoidu valmistamise juures leiva riivimine ning väiksemale vennale Aarele on usaldatud suka sisse pistetud kompvekkide puruks tampimine.
 
Magustoit hakkab valmima ning lapsed on sattumas õhinasse, sest lõpuks tärkab lootus saada igapäevasele jahupudrule ja köömneteele vahelduseks natukenegi eristuvat maitseelamust. Kell on saanud pool seitse, kui toiduvalmistamise katkestab raadiost ja ka tänavalt kostuv sireen: häiresignaal, mis teavitab inimesi peatselt saabuvast õhurünnakust. ''See oli nii kõrvulukustav ja ehmatama panev heli, et ihukarvad tõusid püsti,'' mõtiskleb Meeli-Mari kuuldu üle.
 
''Õhus üleval olid nõndanimetatud jõulupuud.''
 
Vanaema ja ema, käsevad lastel kiiresti riidesse panna ning asutakse teele välisukse poole. Kaasa ei jõuta haarata midagi ning pooleliolev, kauaoodatud magustoit jääb lauanurgale. Perekond ruttab mööda krigisevat puittreppi maja väljapääsu poole ning tänavale astudes avaneb uskumatu vaatepilt. Pime märtsiõhtu on asendunud valgusküllase kevadpäevaga. Efekti tekitavad pimendatud linna kohale visatud valgustuspommid. Rahvas kutsub neid nende välimuse ja erksuse tõttu ''jõulupuudeks''. Esmasest ehmatusest toibununa jõuab nelik naabermaja keldrisse, kus asub pommivarjend. ''See oli Ahju tänav 5, hoovipealne, maja,'' märgib Meeli-Mari.
 
Keldrisse jõutud, võetakse istet seinaäärsetel pinkidel. ''Kogu aeg oli kuulda eemalt neid pommiplahvatusi ja õhutõrjekuulipildujate laskmist, olukord oli väga rahutu.'' Veidike aega hiljem kuulevad varjendis viibijad heledat vilinat, ning pommi langemist, mis raputab keldriseinu ja tekitab inimestes kohutavat hirmu: täistabamuse sai lähedalasuv maja. ''Siis seal kohe mehed ütlesid, et ärge muretsege, see pomm nüüd meie peale küll ei tule, see tuli kuskile siia lähedusse.'' Pommitabamuse saanud maja süttib ning hävib peaaegu täielikult, sest tegemist on puitmajaga. Siiski suudetakse sealt päästa üks naisterahvas, kes kahe abistaja toel varjendisse talutatakse. ''Ta oli pommikillust vist haavata saanud, käte peal kanti teda, hakati talle esmaabi andma.'' Paar lõpmatusena tunduvat ajahetke hiljem kaugenevad lennukimootorite hääled, plahvatused kaovad ja tekib vaikusehetk. Meeli-Mari, koos venna, ema ja vanaemaga otsustavad olukorda ära kasutada ja linnast kiiresti põgeneda.
 
''Oli kuulda juttu, et nüüd on pommitamises väikene paus, kuid teine laine on peatselt tulemas.''
 
Meeli-Mari ema ruttab trepist üles, et kiirelt toast mõned asjad haarata ja linnast välja liikumist alustada. Katusekambrisse jõudes märkab ta, et aken on koos raamiga välja lennanud, ilmselt tänu lähedal lõhkenud pommi tekitatud lööklainele. Ta haarab  endaga mõned riided ja kelgu ning ühineb taas väljas ootava perekonnaga. Tagasi tänavale jõudnud, on näha inimesi, kes süttinud maja rentslist kogutud lumesulamisveega kustutada püüavad. ''Inimesed kogusid vett ja viskasid vastu majaseina, mis veega kokkupuutel sisises, nagu kerisele oleks vett visatud,'' täpsustab Meeli-Mari.
 
''Iga asi, mille inimene leiutab, saab peagi tema enda hävinguks.'' Jeanette Winterson
 
Põgenev nelik jõuab Süda tänavalt välja Tartu maanteele, mis on tänu pommide hävitavale jõule tundmatuseni muutunud. Vaatepilt on kohutav. Varemetes hooned, mahakukkunud trammiliinid, surnud hobused tänavatel ning inimesed istumas kohvrite ja pampudega, enda purustatud kodude ees. ''Inimesed istusid majade ees kompsudega, sest öeldi, et varisemisohtlikest majadest tuleb välja tulla. Inimesed istusid, lapsed nutsid.'' Niimoodi sammub Meeli-Mari koos perekonnaga läbi purustatud Tallinna ja linnast välja kuni Mõiguni, kus neid abipakkujad lahkelt vastu võtavad. Tagasi Tallinna poole vaadates võib öötaevas märgata tulipunast kuma, mida tekitab tuhandete linnahoonete põlemine.  ”Sugulased ütlesid, et tulekuma paistis isegi Helsingisse,” meenutab Meeli-Mari Soomes elavate sugulaste mälestusi. Tulekuma Tallinna kohal - kas see on lõpp?
 
Õhurünnaku tagajärjel tekkinud purustused olid märkimisväärsed. Pommitamise tulemusena hukkus 757 isikut, (kellest 586 olid tsiviilelanikud, 50 sõjaväelased ja 121 sõjavangid), 659 inimest sai vigastada ning linnahoonetest hävis koguni 1549 ja kannatada sai 3350. Pommitamise tõttu kaotas kodu ja jäi peavarjuta umbes 20 000 inimest, mis oli antud ajahetke arvestades väga suur number, kuna linnaelanike arv küündis 1940-ndatel aastatel umbes 200 000-ni (võrdluseks saab välja tuua, et 1. oktoobri seisuga 2019 on Tallinnas elanikke peaaegu 450 000). Märtsipommitamine Tallinna jaoks siiski lõppu ei tähendanud.