Arvamus

„Tubli“ öeldakse koerale

Loengus “Arvamuslugu ja juhtkiri” raames kirjutas Getter Meresmaa arvamusloo, mis räägib tublist olemisest. Kursuse juhendaja on Barbi Pilvre.

Tubli

„Tubli tüdruk on depressioonis tüdruk,“ ütles mulle terapeut, kui kirjeldasin endale omast tubli-lapse olemust. „Tubli!“ on üks kõige levinumaid kiidusõnu, mida inimene oma elu jooksul kuuleb. Seda pillutakse nii hästi tehtud töö korral, kui ka telefonikõne lõpetades kallitele: „Ole siis tubli!“ Nii innustab “tubli” püüdlema mingi olemusliku abstraktsuse poole, millel tegelikult pole mitte mingit väärtust, sest see on tühipaljas omadussõna kirjeldamaks EKI sõnul: „Igati mingitele tingimustele v. ootustele vastav.“ Just selle sõna ebamäärasuse tõttu peaksime selle kasutamist vältima või sellest sootuks loobuma.

Tänaseks on arengupsühholoogia jõudnud niikaugele, et on teada sõna „tubli“ olemuslikkus. Niiviisi last kiites saab ta sisendi, et ta ON tubli, kuid mitte grammigi infot selle kohta, mida ta oskab või ei oska. Aja möödudes rakendub soov olla tubli laiemalt. Kui esialgu oldi tubli, sest saadi ise sukkpüksid jalga, siis koolieas on vaja tubli-olemiseks tuua koju ainult kõige paremaid hindeid. Sealjuures kaob fookus oluliselt: mida ma tegelikult oskan ja kas ma naudin seda, mida teen?

See loob pinnase ärevuse ja depressiooni tekkeks. Soov olla tubli, mis saab alguse lapsepõlvest, paneb inimese terve elu ajama taga mingit standardit, ilma seda reaalselt mõtestamata. Toimetulekumehhanismid, mis tubli-lapse sündroomiga inimesel esinevad, on vildakad või olematud. Kui midagi ei lähe plaanipäraselt, kui ühel päeval ei olda tubli, siis võib seda inimest tabada eksistentsiaalne kriis, sest tema eneseväärtus on seotud sõnaga “tubli” ja kui ta seda ei ole, siis pole ta enda silmis midagi väärt.

Ent kuidas siis lapsi ja lähedasi kiita, kui neile ei tohi “tubli” öelda? Tunnustama ju ometi peab, kuid selleks on paremaid viise kui olemuslikud omadussõnad. Tunnustada saab arengut toetavalt ja ka läbikukkumisi väärtustades. Praegune haridussüsteem keskendub rohkem tulemuslikkusele ja vähem sidusale arengule. Ka hariduspsühholoog Grete Arro on rõhutanud õpitu mõtestamise olulisust, et kasvatada noorte motivatsiooni teadmiste omandamisel. Selle asemel, et öelda lapsele, kui ta on saanud viie: „Sa oled tubli!“ saab teda kiita öeldes: „See teema paistab sul täitsa selge olevat ja tuleb sul hästi välja!“ See viib fookuse lapse tublilt olemuselt tema reaalselt omandatud oskustele ja võimekusele. Kui ta peaks aga selle sama töö kehvemale hindele tegema või sootuks läbi kukkuma, siis saab teda hoopis julgustada mõtlema, mis valesti läks. Mis ta ise tunneb ja mõtleb ning kuidas sellesse suhtub?

Kui me õpetame lastele ja noortele, et nad on tublid, mitte et nad midagi hästi oskavad või et ka läbikukkumisel ja eksimisel on väärtus, siis tekitab see suurel hulgal vildaka maailmapildiga noori, kes piitsutavad end oma vigade pärast või lükkavad edasi ka kõige lihtsamaid ülesandeid, sest nad kardavad, et ei suuda seda teha perfektselt. Minul on praeguseks gümnaasiumist möödas juba kümme aastat ja üks kõrgharidus, kuid ikka veel avastan end koolitöid tegemas hinnete, mitte teadmiste pärast. Seda mentaliteeti endast välja juurida on keerulisem, kui arvata võiks, ent ma õpin iga päevaga aina enam prioriteete seadma ja püüan endalt küsida - miks ma seda praegu teen? Kas mul on tegelikult vaja iga asja pärast maksimaalselt pabistada?

Tubli-lapse sündroom on laias plaanis lihtsalt üks viis rääkimaks läbipõlemiskultuurist. Ajal, mil laste ja noorte ärevuse tase on kõrgem, kui kunagi varem, mil ka Eesti Inimarengu Aruanne on keskendunud vaimsele tervisele, peaks iga inimene mõtlema, mida ära teha, et enda ja oma lähedaste tervist hoida. Aruande tuules peaksime ühiskonnana liikuma kaugemale edukultusest ja hakkama väärtustama arengut toetavat keskkonda, kuhu hulka kuulub ka sõnakasutus. Koolisüsteemid peaksid õpetama vaatama rohkem hinnete taha, mitte ainult hinnet ennast - väärtustama oskusi, mitte tulemusi.

Kui igaüks püüaks oma lähedasi julgustada konstruktiivselt ning arengut toetavalt, aitaks see nendel tublidel lastel vabamalt hingata. Keelekasutusest oleneb palju ja nii olen ma viimased aasta aega mõelnud alati sõna „tubli“ kuuldes: „”Tubli” öeldakse koerale!“ See terapeudilt kuuldud lause on üsna äärmuslik, kuid tabav, kui asi puudutab noori, kes arutult kõrgemale ja kaugemale pürgides end lõpuks läbi põletavad. Teinekord telefonikõne lõpetades või lähedast teele saates, proovige öelda: „Ära ole tubli!“ Vaadake, mis saab.