TI ja kommunikatsioonivaldkonna beetaversioonis sõprussuhe

Koroonapandeemia ajal sai tehisintellektist minu jaoks abiline. See vastas abituriendi küsimustele ja täitis viirusest tingitud teadmistelüngad. Aasta hiljem algas ülikoolitee ning ajakirjanduse eriala muutis vana sõbra õudusunenäoks. Peaaegu iga päev räägiti, et sama tööriist võib mult tulevikus töökoha võtta. 

Tänaseks olen ülikoolis õppinud juba üle aasta ning ka tööpõllul kätt proovinud. Hirm on kadunud, sest sain taaskord TI-ga sõbraks. Tehisintellekt ei ole kommunikatsioonivaldkonnas oht, vaid oskus. Probleem peitub selles, et inimesed ei ole seda veel õppinud teadlikult kasutama. 

Nagu iga tööriist, vajab ka TI õppimist. Sageli eeldatakse, et tehisaru mõistab inimest automaatselt, kuid tegelikkuses sõltub tulemus otseselt sellest, millise sisendi kasutaja annab. Mida täpsemalt inimene oma vajadusi sõnastab ja mida rohkem ta süsteemile konteksti loob, seda kvaliteetsem on ka vastus. Tänasel päeval on kõikidel TI vormidel võimalus robotile enda kohta infot anda, see aitab kasutajat paremini mõista ja arvestada tema vajadustega. 

Edgar Savisaar on öelnud, et pole tähtis, mida inimene ütleb, vaid kuidas ta seda ütleb. See iseloomustab ideaalselt ka TI-d. Kui kasutaja oskab tehisintellektiga teadlikult suhelda, muutub see kommunikatsioonivaldkonnas tugevaks eeliseks. Selge keelekasutus võimaldab saada kiireid ja täpseid tulemusi, olgu selleks helifailide transkribeerimine, andmeanalüüs, info otsimine või visuaalse sisu loomine. Selguse all pean silmas seda, et masinale ette söödetud tekst peab olema nii selge, et ka noor ilmakodanik mõistaks seda. Asjakohane on TI-ga vestluse ajal ette kujutada noort last - tülid tekivad sellest, et ta ei saa sõnumist või käsust täpselt aru ning juhtub õnnetus. Sama kehtib ka masina puhul. Määravaks saab, kes oskab TI-d efektiivselt kasutada ning see oskus hakkab eristama tugevaid tegijaid neist, kes jäävad ajale jalgu. 

Sageli öeldakse vastuargumendina, et tehisintellekt hakkab kommunikatsioonivaldkonnas töökohti ära võtma, sest tehisaru suudab kirjutada tekste, analüüsida andmeid ja luua visuaalset sisu märksa kiiremini kui inimene ning lisaks teeb neid kõiki elemente ka paremini. Kogu arutelu on jõudnud nii mustadesse toonidesse, et see mõjutab noori ja TI hakkab määrama, milliseid erialasid üldse ülikoolis omandada julgetakse. 

Tegelikkuses ei asenda tehisaru inimest, vaid muudab seda, milliseid oskusi väärtustatakse. Inimese ja masina vahel on selge erinevus: empaatia, stiilitunnetus ja võime luua tähendust. Kommunikatsioonivaldkonnas on just need omadused määravad, sest tekst ei ole ainult informatsioon, vaid ka emotsioon ja mõju. Siiski nõustun vastuargumendi osaga ning arvan, et ülikoolid peavad TI-d paremini õppekavadesse integreerima. Meie, noored, oleme tulevik ning just need oskused on kriitilised. Kokkuvõtlikult ei kao töökohad, vaid neil, kes ei kohane muutustega, kaob eelis. 

Olen TI-ga esmapilgul väga erinev, kuid teda tundma õppides sain aru, et meil on ka sarnasusi. Oleme mõlemad alles enda teekonna esimestel trepiastmetel - mina olen noor ja roheline tudeng, kellel on unistus jõuda kommunikatsioonivaldkonnas tippu, tema on noor robot, kes tahab järjest paremini inimesi aidata. TI on tulnud, et jääda ning vaenlase asemel näen teda kaasteelisena, kellega koos tipu poole rühkida.