Terviseprobleemidega inimesed diivanilt teatrisse!

Teatrisaali astudes tundsin, kuidas mind valdas meeletu sotsiaalne ärevus, justkui tahaksin iga hinna eest sealt inimesi pungil ruumist välja saada. Sisemuses aga teadsin, et pilet on juba makstud, kaaslane käevangus kaasa veetud ning kujutasin vaimusilmas ette, kui piinlik oleks juba enne etenduse algust lahkuda. Selge, võtsin end kokku ja istusin maha. Minu ärevusega käib alati kaasas ka pearinglus, iiveldus, nägemis- ja kuulmishäired, kiirenenud pulss ja mitmed muud füüsiliselt häirivad sümptomid. Kogu etenduse vältel keskendusin vaid sellele, et nende ebameeldivate sümptomite kiuste etendus üle elada. Etenduse lõpuks olin jooksnud justkui maratoni, higipull otsa ees, ning katarsiseks oli saalist välja saades üks mu elu suurimaid paanikahooge. Selline oli minu viimane teatrikülastus kaks aastat tagasi, peale mida ei ole ma julgenud enam oma jalga teatrisaali tõsta. Eelistan selle asemel mugavat kodudiivanit ja mõnd meelelahutuslikku filmi. Olen sarnaseid lugusid kuulnud viimasel ajal paljudelt inimestelt – neil kõigil on olnud erinev terviseprobleem, mis on neilt võtnud soovi ja võimaluse teatris käia. 

Kui Eesti teatrid soovivad ellu jääda ka tulevikus, siis tuleb neil etenduste korraldamisel arvestada inimestega, kellel on füüsilised ja vaimsed terviseprobleemid. 

Esmalt probleemist vaimse tervise vaatest. Teatrietendused on tänapäeva inimese jaoks ülestimuleerivad. Meie igapäevaelus ümbritsevad meid pidevalt meeletu infovoog, helendavad ekraanid ning negatiivsed uudised. Inimestel on varasemast rohkem diagnoositud tähelepanu ning vaimse tervise häireid. Ideaalis võiks teater justkui olla koht, kuhu inimene tuleb, et enda päeva jooksul kogunenud pinged unustada ning enda meeli rahustada. Ometi kogeme täna teatrisse minnes enamikel kordadel, vaid veel rohkem meeli koormavaid stiimuleid. Etendustes on tihti kasutusel vali muusika ja valgusefekte on etendustes kogu raha eest. Etenduste kestused on inimeste tähelepanuvõimet arvestades liiga pikad ning eetiline norm näeb ette, et hoolimata rahutusest inimeste hinges, oleme sunnitud publikuna istuma terve etenduse vältel ühes asendis ja hiirvaikselt.

See viimane toob paljude jaoks kaasa ka füüsilised piirangud, eriti kui mõtleme vanemale osale elanikkonnast, kes enamjaolt moodustab suurima hulga Eesti teatrihuvilistest. Kellel poleks siis sugulaste seas vanemaid inimesi, kes kurdaksid erinevate liigesevalude üle. Lisaks on erinevaid haigusi, mis ka noorte ellu erinevaid liigeseprobleeme toovad. Selliste liigesvaevustega inimestel on aga võimatu pikalt ühes asendis olla, neil oleks tarvis end aeg-ajalt liigutada ja jalgu sirutada. Eesti teater paraku aga selliste piirangutega tänaseks arvestanud ei ole ja nii on enamik teatrisaale täidetud kõvade ja ebamugavate toolidega, millel publik terve õhtu vastu pidama peab. 

Eesti teatrid ei pea arvestama inimeste terviseprobleemidega, sest teater püsib praeguse töökorralduse juures edukalt elus. 

Võiksime nii arvata, kuid praegu hoiavad Eesti teatrit valdavalt elus siiski vanemad generatsioonid, kes päeva jooksul vähem aju koormavaid stiimuleid kogevad kui noored. Noored on aga meie tulevik ja nii peame arvestama, et noore inimese tooks täna teatrisse, vaid soov enda meeli päeva jooksul kogetud virr-varrist rahustada. Vastasel juhul sureb ühel hetkel Eesti teatripublik lihtsalt välja. Peamised terviseprobleemid millega tuleks arvestada ongi just noorte vaimse tervise olukord ning tähelepanuhäired. Etendused tuleks kujundada selliseks, et ka rahutu ja ärevil noor suudaks etenduses toimuvale keskenduda.

Teine oluline samm oleks luua teatrisse ka füüsiliselt meeldivad tingimused, et kindlustada inimeste teatrisse tulek ka füüsiliste piirangute ja kõrgema vanuse korral. Inimesed muutuvad üha mugavamaks ning terviseprobleeme näib olevat iga aastaga eestlastel aina rohkem. Mõistagi eelistab seega näiteks seljavaluga inimene, lahutada enda meelt kodudiivanil mõnd põnevat filmi vaadates. Vajame teatrisaalidesse mugavaid istekohti, kus inimesed vanusest ja terviseprobleemidest hoolimata saaksid murevabalt enda teatrielamuse kätte. Kui teatrite mugavus ei muutu, siis saame ükshaaval saalides hüvasti jätta ka hetkel teatrit elus hoidvatele vanematele generatsioonidele.

Teatrisaalide täitumine on teatritele üha suuremaks väljakutseks kujunemas ning selles oodatust suurem roll võib olla inimeste terviseprobleemidel. On oluline, et teater arvestaks tänapäeva inimese eripärade ja tervisemuredega. Kust muutustega alustada? Toome saalidesse mugavamad toolid või isegi diivanid, loome inimestele võimaluse etenduse ajal ringi liikuda, toome mängukavadesse lühemaid etendusi ja rohkem pause, keerame muusika vaiksemaks ja ehk isegi jätame saali tuled mahedalt põlema ning uksed avatuks. Elu muutub, muutugu ka teater!