Intervjuud

Tantsukunst ja kehalisus keset uusi hübriidvorme

Alternatiiv

Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?

2020. aasta kevadest saadik on etenduskunstide vallas paljude uuslavastuste esietendus mitu korda edasi lükatud. Missuguseks kujuneb tantsukunst pärast pandeemia karme kuid, on praegu veel mõistatus. Otsitakse uusi formaate, tantsuvaldkonnas kohtab üha sagedamini tantsufilmide ja väiksemate videovormide konkursse ja veebifestivale. Tantsukunstnike töö kehaga taandus mõneks ajaks individuaalsele harjutamisele, üheskoos sai paremal juhul liikuda videotundide ja -proovide käigus. Üleilmselt olukord muidugi erineb paiguti, sõltudes igas riigis kehtivatest piirangutest.

Vaktsiin annab lootust, et laussulgemine ja nii ulatuslik isolatsioon enam ei kordu, ent välistada ei saa, et see tabab meid aeg-ajalt ja väiksemas mahus edaspidigi. Füüsiline koosolek on saanud uue tähenduse – seda nii sotsiaalselt, tervishoiu-turvalisuse seisukohalt kui ka kunstilises märgisüsteemis.

Tänavuste Eesti teatri aastaauhindade väljakuulutamise järel kohtusid mõned 2020. ja 2021. aasta tantsužürii liikmed, et arutada tantsuvälja uusi võimalikke suundumusi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Vestlesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõud Kai Valtna, koreograaf Henri Hütt, Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudi koreograafiaõppejõud ja koreograaf Oksana Tralla, tantsukunstnik Eline Selgis ning tantsuvaatleja ja -kunstnik Marie Pullerits.

Marie Pullerits: 2020. aasta suvel, kui pandeemia algusest oli veel vähe aega möödas, arutati „Baltoscandali“ festivali diskussioonil, kas ja kuivõrd on suudetud Eesti teatrimaastikul ja etenduskunstide vallas muutunud olukorrale sisuliselt ja vormiliselt reageerida. Nüüd on sellest tükk aega möödas. Kuidas teie arvates reageeris tantsuväli möödunud aastale?

Oksana Tralla: Mulle on pandeemia tagajärjed alles nüüd kohale jõudmas. Alles nüüd saab tasapisi selgeks, mida nendes oludes saab teha ja mida mitte. Kui olin väike tüdruk, tahtsin saada kosmonaudiks. Nüüd võin tõdeda, et saingi: istusin üksinda enne tunni algust balletisaalis ja mu tudengid olid kõik ekraani taga „akendes“. Tekkis seletamatu vaakumi tunne: mina olin saalis, aga füüsiline üksindus oli nii rusuv, et ma ei osanud selles steriilsuses edasi minna. Järgmised tunnid viisin juba läbi oma köögis, et olla tudengitega võrdsemas olukorras. Suhtlus toimis nii paremini.

Mida sellistes oludes saab tantsuõppe vallas üldse teha? Millisest tunnetusest ja väärtustest rääkida? Võib rääkida tantsuteooriast, kunagistest tegijatest ja nende põhimõtetest, püüda piiratud tingimustes liikuda. Kas aga sellega on praegustes ja ilmselt tulevasteski oludes ka päriselt midagi pihta hakata?

Kerkib õigustatud küsimus: kas nii etenduskunstnikud kui ka publik eelistaks, et esietendus lükataks veel aasta võrra edasi, või tuleks teha see ikkagi mingil uuel moel ära, leida idee edastamiseks plaanitust teistsugused kommunikatsioonivahendid? Sama on tantsutehnika eksamitega. Kas viia need läbi nii, et kuu aega oldi reaalselt koos, siis järjest isolatsioonis, seejärel mingisuguse hübriidõppe vormis justkui uuesti koos? Millega me oleme lõpuks reaalselt tegelenud ja mille alusel saab tulemusi hinnata? Seejuures ei saa öelda, et tulemusi ei ole, kaugel sellest.

Edasi loe siit