Piirideta põlvkond

Tänaval kõnnib noor. Seljas lühike särk, mis paljastab rohkem, kui kohane tundub. Jalas laiad teksapüksid, mille sääred lohisevad mööda maad. Ümber keha ripub kolm numbrit suurem dressipluus, mis varjab sasitud juukseid ja tugevalt meigitud nägu. See nägu on teel oma üheksanda klassi matemaatika tundi. 

Olen viimasel ajal üha enam tähele pannud, kuidas noorte käitumine ja suhtlusviis muutub järjest julgemaks, mis jätab mulje, et eetikanorme ja olukorrale vastavat käitumist ei peeta enam kuigi oluliseks. See tekitab küsimuse - kuhu me ühiskonnana liigume ja kuhu jõuda soovime. 

Peamiselt on muutunud noorte keelekasutus. Üha sagedamini kasutatakse slängi ja familiaarset väljendusviisi ka olukordades, kus võiks eeldada viisakust ja formaalsust. Näiteks suhtlevad õpilased õpetajatega tihti justkui eakaaslastega. Olen ka ise näinud, kuidas sellist suhtlusviisi lihtsalt aktsepteeritakse - ei ühtegi märkust ega suunamist. Tekib küsimus, kas see ongi sõnum, mida tahame edasi anda - et kõik suhtlejad on ühiskonnas samal tasandil ja meil on piiramatu vabadus ennast väljendada. Tegelikult nii ju ei ole. Julgen öelda, et minu põlvkond on üks viimaseid, kes on üles kasvanud teadmisega, et vanemaid inimesi tuleb austada, neisse tuleb suhtuda lugupidamisega ning autoriteetidega suheldes tuleb järgida teatud norme. Tänapäeval leviv lugupidamatu suhtlusviis aga nõrgendab üldist arusaama sellest, et erinevates olukordades kehtivad erinevad normid. 

Lisaks suhtlemisele on muutusi märgata ka välimuses ja riietuses. Mind on kasvatatud teadmisega, et riietuse valik sõltub olukorrast ja kohast, kuhu minnakse. Tänapäeval lähtuvad paljud noored aga eelkõige stiilist, mis parasjagu moes on. See võib tekitada olukorra, kus näiteks ametiasutustes ekskursioonil olevad klassid ilmuvad ukse taha lausa ööriietes. Loomulikult on igal inimesel õigus eneseväljendusele ja tänavapildis on see igati mõistetav, kuid ametlikes keskkondades võiks lähtuda seal kehtivatest normidest. Riietus, nagu ka meie kõnemaneer, peegeldab meie suhtumist. Näiteks esinduslikus kohas viisakate riiete kandmine näitab austust ja mõjub kombekalt. Kuid kui kaob arusaam, et esinduslik keskkond eeldab esinduslikku välimust, hägustub paratamatult ka üldine olukorrataju. Kui noori ei õpetata neid norme mõistma, võib kinnistuda arusaam, et igasugune riietus sobib igasse olukorda. 

Samas olen ka seda meelt, et probleem ei seisne üksnes noorte käitumises, vaid hoopis selles, et ühiskonna normid on lihtsalt ajas muutunud. See, mida varem peeti sobimatuks, on tänapäeval uus normaalsus. Selline uuenduslik mõtteviis on ju üks ühiskonda edasiviiv jõud. 

Siiski ei saa ma sellega täielikult nõustuda. Areng ei tähenda seda, et kõik varasemad väärtused tuleks kõrvale jätta. Lugupidamine, olukorrapõhine käitumine ja viisakus on ajatud põhimõtted, mis panevad ühiskonna toimima. Kui need asenduvad piirideta käitumisega, võivad tekkida arusaamatused ja konfliktid mitte üksnes erinevate hierarhiliste positsioonide esindajate vahel, vaid ka erinevate põlvkondade vahel. 

Erinevad rollid ühiskonnas eeldavad kindlat käitumist ja suhtlusviisi. See on selge - kas mitte? Õpilase ja õpetaja, töötaja ja ülemuse või kliendi ja teenindaja vaheline suhtlus ei saa toimida samadel alustel nagu sõpradevaheline suhtlus. Kui see arusaam ja kindlad piirid kaovad, muutub professionaalsuse ja vastastikuse austuse säilitamine keeruliseks. 

Selge on see, et ühiskond muutub ja koos sellega ka suhtlusnormid. Kuid siiski ei tohiks vabadus tulla viisakuse ja olukorrataju arvelt. Traditsioonilised väärtused on olulised ühiskonna toimimiseks, kuid samamoodi on oluliseks koostisosaks ka tasakaalustatud kogus uuendusi. Just seda tasakaalu peaksime me otsima, et tulevastele põlvedele jätta toimiv ja väärtuslik ühiskond.