Olemuslugu

Mis toimub Anonüümsete Alkohoolikute koosolekul? „Päev oli kaine, aitäh!“

AA

“Tere. Minu nimi on Andrus ja ma olen alkohoolik.” – “Tere, Andrus.” Anonüümsete Alkohoolikute grupis kuuleb just selliseid ootuspäraseid lauseid. 

Alkohol on miski, mis muudab meeleolu lõbusamaks, aitab lõdvaks lasta ning sisemisi piiranguid veidi vähendada. Nii ei ole see aga kõigi jaoks. Kelle jaoks on alkohol lapsepõlvest juba normaalsus, kes tunneb end tänu sellele jumalana ning kes peidab end pidevalt probleemide eest pudeli taha. Nende jaoks on see sõltuvus, millest vabanemiseks Anonüümsete Alkohoolikute (AA) grupid koos käivadki.

Astun vana maja trepist alla keldrikorrusele ja lükkan ukse lahti. Üllatunud pilgud suunduvad minusugusele uustulnukale. “Anonüümsete Alkohoolikute koosolekule?” küsiti kohe kähiseval häälel. Kinnitan, et olen just õiges kohas. Seintel ripuvad motiveerivad laused: ka see saab läbi, päev korraga, teekond algab minust. Abivalmilt pakuvad kohalolijad teed ja kohvi, küsivad probleemide kohta ning suruvad mulle kätte kaks pisikest abivajaja raamatukest.

Sealt edasi liigume koosolekuruumi, kus tervitab rõõmsalt kõiki nimepidi üle 50aastane mees, kel on õnnestunud seitse aastat kaine olla. Pisikesse tuppa koguneb üheksa inimest, enamik mehed, kuid ka paar naist. Koos vesteldakse, kuidas ühel osalejal maratonijooksmine läks, ning süüakse värskeid saiakesi. Laual seisab kassa – väike nahkkotike, kuhu mõni pistab kümneeurose –  ning päevinäinud raamat, millesse igaüks midagi kirjutab. 

Koosolekut alustati väljaprinditud raamatu 11. peatüki lugemisest, mis jutustas, mis tähendus oli olnud alkoholil ning milliseks oli muutunud hea tunde saamise vajadus. See oli lugu inimestest, kes elust eemaldusid ning kellest said kuningas alkoholi alamad. Elu, mida ilma alkoholita ei suudetud ettegi kujutada, aga kuidas just AA neid aidanud oli. Ilmselt oli tegu nende rühmituse kirja pandud õpetussõnadega.

 ruum
Foto: Hannes Dreimanis

Seejärel on võimalus igal liikmel jutustada oma lugu ja jagada tundeid. Kõige lõpuks tänati, et oldi kaine. Emotsionaalsete lugude jutustamise taustal kuuldub pidevat köhimist, nuuksumist ja pähklite näksimist. Mõni heidab pilgu teiste rääkimise ajal nutitelefonile. Üksteise jutule vahele ei segata ja ka nõu ei anta. Igaüks räägib nii kaua ja täpselt seda, mida hing ihkab. Kes mõtleb, et kui peale joomist kehvaks ei läheks ja hommikul pohmelli poleks, siis jooks iga päev. Kelle eluunistus on paar korda nädalas kainena metsas jalutada. Kes arutleb selle üle, mis see kainus siis ikkagi on.

Üks mees räägib, kuidas ta enne kaine elu alustamist läks lapsele lasteaeda järele, aga enne seda käis ikka poes viina järel, sest alkohol oli ainus asi, mis teda veel motiveeris. Isegi armastus ja lapsed jäid tagaplaanile. Ent AAsse tulles see muutus.

Noorepoolne meesterahvas räägib: “Koosolekutel kuulsin, et kainus see ja kainus too. Lõpuks küsisin, et mis see kainus siis olema peaks. Siis öeldi, et see ongi, mis sul täna on. See oli kuidagi üllatus mu jaoks. Siis mulle jõudis kohale, et protsess juba käib. Protsess algas esimesest kainest päevast. Eks ma siiamaani ootan, et kainus muutub mingiks eriliseks asjaks, mis on minu oma, ja saaksin end kogu aeg rõõmsana tunda. Ootan nagu mingit suurt ideaali, aga pean endale meelde tuletama, et kainus ongi see, mis mul täna on.”

Kui umbes pooled osalejad on kõnelnud, tehakse paus. Rahvas tõuseb püsti ja suur jutustamine läheb lahti. Tehakse nalja ja läbi lahtise ukse on tunda suitsuhaisu. Seejärel kogunetakse oma kohtadele tagasi ja õhkkond muutub jälle järsult mõtlikuks.

Ruum
Foto: Hannes Dreimanis

Keskealine mees arutleb: “Tavalises elus olen siuke lohe. Ei viitsi nagu midagi teha. Pereelu on jube väsitav. Vanasti oli pudel selline põgenemise koht. Tänasel päeval teeb ju enam-vähem sama välja. Ma ei viitsi mingeid kuradi rolle võtta, mida see tavaline maailm minult eeldab. See, et ma peaks midagi õppima ja kodus midagi kõpitsema. Selle kuradi pelletikoti ma jaksan keldrist üles tassida, et tuba soe oleks, aga suurt midagi muud tõesti ei jaksa teha. Midagi üleliigset ei jaksa. Toodi mulle mu vana tööraamat ja mõtisklesin selle üle, et AA algusaastatel üritasin kaineks jääda ja viie aasta jooksul vahetasin 20 töökohta. See oli ikka väga räige. Iga kord uuesti otsast pihta. Minu jaoks on see teel olek lõputu. Niikaua kuni ma siin maamuna peal toimetan, niikaua see jätkub. Päev oli kaine, aitäh!”

Milles on siis see trikk, et AA grupis omasugustega koos käimine tõesti aitab? Üle 50aastane meesterahvas arutleb valju häälega: “Ma tihtilugu mõtlen, miks ma siin istun. Viis aastat nii, et kaineks ei saanud. Miks ma ära ei kadunud? Ühel hetkel viin vedas alt. Enam ei tekkinud seda kihvti joovet ning oli vaja kaineks saada. Haiglaid olen korduvalt läbi käinud ja sain teada, miks see mind ei aita. Miks ma kohe AAsse ei tulnud? See pole ju reaalne, arstid ka ei usu sellesse, et AA aitab. Istun mingisuguse laua taga, ajan möla ja see on siis ravi. Sorry, sõbrad, ärge tehke nalja, nii need asjad ei käi. Aga tegelikult käivad! Mul kunagi ammu vanem vend läks [AAsse] ja küsisin pärast, mis seal siis tehakse. Ja ta ütles, et midagi ei tehta, iga kord räägitakse üht ja sama juttu. Imelik mõelda, et mis see siin teeb minuga. Ma ei tea.”