“Kui keegi ära kukub, oleme käpuli” – meditsiinitöötajate vaimse tervise hind

“Mina lõpetasin oma valve ära, läksin koju. Ja siis tulin hommikul tööle, sain teada, et ta tegelikult suri ära öösel. Tema pilk ja kogu see olukord on minuga kaasas juba viisteist aastat. Need on asjad, mis ei lähe ära.”

Nii meenutab Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja Liis Tõnisberg aastatetagust juhtumit südamehaige tüdrukuga, keda seisundi halvenedes paraku päästa ei suudetud. Kahjuks pole tegu erandliku olukorraga, vaid meditsiinitöötaja reaalsusega. “Me töötame haigete inimestega ja see töö käib [ka väljaspool tööaega] kaasas,” lausub Tõnisberg, kes tunnistab, et arstitööd pole kerge kõrvale panna. Ka tööpäeva lõppedes mõtleb ta sageli oma patsientidele. Kuna Eestis on paljud seisundid Tõnisbergi sõnul haruldased, tutvub ta haigete aitamiseks asjakohaste teadusartiklitega ka töövälisel ajal. “Kui sul on keeruline patsient, siis sa mõtled tema peale peale seda ka, kui kell neli saab,” nendib ta, “ei saa niimoodi, et sa ei mõtle.”

Samuti ei saa unustada, et lisaks haiglaseinte vahel arst olemisele ollakse seda ka pere ja sõprade silmis. Tõnisbergi sõnul ei näe ta enamasti probleemi tuttavate nõustamises ning aitab lähedasi hea meelega, kuid alati ei ole peale pikka tööpäeva meditsiiniga tegelemiseks enam jaksu. ”Ma ei taha õhtul kell kaheksa vaadata kellegi lööbe pilti ja mõelda, mis see on,” tunnistab ta.

Siiski jäävad Tõnisbergi sõnul töövälisel ajal kõige sagedamini vaevama konfliktsed situatsioonid patsiendi või tema lähedastega. Haruldased pole olukorrad, kus ei mõisteta diagnoositud haiguse tõsidust ning ravimid jäetakse võtmata. “Mina teen omalt poolt kõik ära, aga patsient, hoolimata sellest, et tal on potentsiaalselt surmav haigus, sellega [raviskeemiga] kaasa ei tule,” ütleb ta. Samuti väsitavad ja frustreerivad Tõnisbergi sõnul juhtumid, kus vaatamata heale tahtele ei suju koostöö haige lähedastega või oodatakse tööpäeva lõppu eirates arstilt kiireid vastuseid e-kirjadele hilisõhtust varahommikuni.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kliiniline psühholoog Marko Neeme kinnitab, et tervishoiutöötajad on vaimse tervise häirete riskirühm. Tema sõnul esineb meditsiinitöötajate seas kõiki psüühikahäireid, sealhulgas depressiooni, ärevus- ja sõltuvushäireid ning posttraumaatilist stressi, rohkem kui üldpopulatsioonis. “Võib-olla see muudaks ühiskonna ärevaks, kui nad teaksid, kui palju on arstide seas läbipõlemist ja muid vaimse tervise häireid,” nendib ta.

Uuringud näitavad, et meditsiinitöötajate vaimne kurnatus ja läbipõlemine mõjutavad olulisel määral patsiendiohutust. Ajakirjas Medicina avaldatud metaanalüüsis (Garcia et al., 2019) ilmnes, et vaimse tervise häiretega töötajad teevad keskmisest rohkem ravivigu, nende patsiendid väljendavad sagedamini rahulolematust ning esitavad kaebusi. Samuti seostati läbipõlemist koostöövõime langusega, mõjudes negatiivselt patsiendiohutusele.

Neeme selgitab, et läbipõlemisel on kolm peamist tunnust. “Number üks on see, et inimene on kurnatud emotsionaalselt. Ta väsib kiiresti, ei jaksa tööd teha, ei suuda keskenduda. Teist nimetatakse depersonalisatsiooniks. See tähendab, et töötaja ei suuda enam empaatiline olla. Haiglatöötaja ei näe enam patsienti nagu inimest, vaid hakkab temasse suhtuma nagu mingisugusesse numbrisse või fakti, empaatia alaneb. Ja kolmas on see, et töötaja ise tunneb, et ta ei saa hakkama enda tööga. Ehk enesetõhusus või hinnang enda kompetentsusele langeb. Ja kui läbipõlemist ei ravi, siis see süveneb.” Neeme sõnul on läbipõlemisest taastumine ajakulukas protsess, mis võib võtta kuid. Sellist aega aga Eesti meditsiinitöötajatel võtta pole.

Nimelt on Eestis vähe erialaspetsialiste, mispärast töötavad arstid suure koormusega – sageli rohkem, kui ametlikult kirja läheb. Liis Tõnisberg selgitab, et kuigi Eesti meditsiinisüsteemi peetakse tihti efektiivseks ning kulutõhusaks, tuleb see kahjuks töötajate heaolu arvelt. “Kõik inimesed teevad hästi palju tööd viimase vindi peal. Ja kui keegi ära kukub, siis me oleme täiesti käpuli,” väidab ta. Kui mõni spetsialist peaks ootamatult töövõimetuks jääma, ei ole talle võimalik asendajat leida. “Sinust pigistataksegi maksimum välja ja sa ise pigistad ka endast maksimumi välja, sest sul on kahju oma haigetest,” nendib Tõnisberg, kes näeb, et paljud kolleegid on kohusetundest patsientide ees valmis minema üle igasuguste tervislike piiride.

Pinget lisab ka see, et arstidelt eeldatakse erialase teadustööga tegelemist. Praeguses süsteemis jääb see paljudel spetsialistidel ajapuuduse tõttu siiski tagaplaanile. Sellega seoses on Tallinna Lastehaiglas võetud kasutusele termin “kaitstud aeg”, mis on mõeldud just uurimustele, ettekannetele ja muudele tasustamata lisaülesannetele pühendumiseks. Reaalsuses see aga Tõnisbergi sõnul veel ei rakendu. “Keegi seda [kaitstud aega] sulle ei tekita või kui sa selle ise endale võtad, siis ausalt öeldes tekivad süümepiinad ikkagi,” tunnistab ta.

Kuigi Tõnisberg näeb, et töötajate vaimsest tervisest räägitakse haiglas aina enam, ei ole kollektiiv uut suhtumist veel kaugeltki omaks võtnud. “See nägu, mida mõni kolleeg teeb sulle, kui ütled, et oled täna kodus ja teed seda ettekannet, mida järgmisel nädalal konverentsil esitama pead… Et “kust sa sihukese õiguse endale võtad?”” arutleb ta. Tõnisberg tõdeb, et vaikivaks normiks on taoliste lisakohustuste täitmine õhtuti oma pere- ja uneaja arvelt. Selleks, et vaimset heaolu toetavad võtted praktikas kasutust leiaks, ei piisa vaid ilusatest sõnadest – muutused peavad alguse saama töötajate suhtumisest. “Me peame ise suutma öelda, et “stopp, siit maalt ma rohkem ei tee.”” Seda sõnumit üritab ta kliinikujuhatajana ka oma kolleegide seas levitada.

Samuti tunneb ta, et haiglasiseste otsustajate sekka on vaja rohkem inimesi, kes on valmis töötajate heaolu eest seisma. Inimesi, kes peavad normaalsuseks ületöö kirja panemist  ja selle eest tasumist, lisaülesannete täitmiseks aja eraldamist ning vajadusel supervisioonide läbiviimist. Tõnisberg usub, et selleks võib vaja minna põlvkondade vahetust: süsteem vajab noori, kes nõuavad jõulisemalt õigusi ning tugisüsteeme.

Ka Neeme tõdeb, et vaimse tervise teema omaksvõtt tervishoiutöötajate seas on pikaajaline protsess, milles võib märgata põlvkondadevahelisi erinevusi. “Mõni vanem põlvkond ei tahagi seda teemat omaks võtta,” nendib ta. “Nooremad arstid on hästi altid vastutust võtma enda vaimse tervise eest, vanem põlvkond mitte nii väga, nad on harjunud teistmoodi hakkama saama.” Samuti pöörab Neeme tähelepanu erialapõhisetele erinevustele töötajate tõekspidamistes: kogu haiglapersonalist on just arstidel kõige väiksem vastuvõtlikkus vaimse tervise teemade osas. “Arstide seas on nagu sellist uskumust, et nad peavad ise endaga hakkama saama ja see on kuidagi häbiväärne kolleegide ees, kui nad vajavad vaimse tervise abi,” ütleb ta. Siiski usub Neeme, et kui kõik jätkub samas vaimus, kasvab meditsiinitöötajate teadlikkus teemast pidevalt ning psühholoogilisest turvalisusest räägitakse tulevikus aina enam.

Ka näeb Neeme, et valmisolek abi saamiseks asjatundja poole pöörduda on meditsiinitöötajate seas tõusev trend. Haigla tasandil jõudsid vaimse tervise teemad fookusesse koroonapandeemia ajal, kui nendest rääkimine muutus tavapäraseks. “Töötajad said sõnumi, et ettevõtet see huvitab, et nad hoolivad,” meenutab Neeme. Kui varem pole julgetud oma vaimse tervise muresid jagada hirmus, et ülemuse või kolleegide suhtumine muutub ning professionaalne usaldusväärsus langeb, siis nüüd peetakse julgust abi otsida osaks tööeetikast. “See muutub järjest populaarsemaks,” kinnitab psühholoog, “on näha, et töötajad järjest rohkem teavad sellest, tahavad küsida, ei tunne häbi ega hirmu ja on uudishimulikud.”

Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on viimaste aastate jooksul kasutusele võetud mitmeid meetmeid töötajate hoidmiseks ja toetamiseks. Üheks taoliseks on Neeme sõnul psühholoogiline esmaabi, mida pakutakse personalile peale traumeerivaid juhtumeid. Töötajaga vesteldakse, talle antakse soovitusi ning vajadusel suunatakse edasi  psühhiaatri poole. Lisaks pakutakse nii ettevõttesisest psühholoogilist nõustamist kui ka võimalust pöörduda murega PERHi koostööpartneri Sensuse poole.

Tallinna Lastehaiglas sellist tugivõrgustikku veel kujunenud pole. Kuigi Tõnisberg on erialavalikuga üritanud vaimselt keerulised olukorrad miinimumini viia, tunneb ta, et aeg-ajalt oleks hea koormavatest juhtumitest kellegagi rääkida. “Isegi, kui ei ole midagi väga traagilist,” täheldab ta, “aga just patsiendi surm. Et ma võiksin saada selle kellegagi ära rääkida.” Tõnisbergi sõnul tuleb praeguses süsteemis igaüks raskustega omal moel toime: kes vestleb kolleegiga, kes lähedastega, kes jätab mured enda teada. Pediaatriakliiniku juhataja uks on abivajavatele töökaaslastele aga alati avatud – kõiki, kes väsimuse või ülekoormusega kimpus, on Tõnisberg proovinud ka aidata. Ta peab oluliseks, et töötaja märkaks probleemi ja julgeks sellega tegeleda enne, kui on liiga hilja.

“Vahel ma mõtlen küll, et selle tarbeks peaks olema mingi süsteem. Et me saaksime kas või korraks kellegagi selle ära peegeldada või ära rääkida, kui selline asi juhtub,” reflekteerib Tõnisberg ammust juhtumit südamehaige patsiendiga. “Keegi võiks mind aidata kuidagi sellega toime tulla. Aga sellist süsteemi pole ja siis eks igaüks saab sellega hakkama omal viisil.”