Krooniliselt erakorraline

Crohni tõve ehk kroonilist soolepõletikku põdev patsient helistab kolmapäeva hommikul oma raviarsti assistendile, teavitades teda päevi kestnud kõhuvalust ja palavikust, mille kulg viitab varemgi esinenud haiguse ägenemisele. Ravimid saab patsient enam kui 48 tundi hiljem, reedel. Patsiendi seisukord on kahe telefonikõnest möödunud päevaga halvenenud ja nüüd algab nädalavahetus, mil edasine suhtlus arstiga puudub ja küsimustele vastuseid ei saa. 

Kujutage ette: arsti assistent suhtub patsienti passiiv-agressiivselt, tekitades tunde, et haige probleemid tüütavad teda. Ta ütleb, et patsient ootaks. Siis helistab ta õele, kes omakorda hakkab arsti otsima. Kes oleks osanud arvata, et ühest haiglast arsti leidmiseks kulub terve kaheksa-tunnine tööpäev? Päeva lõpus helistab õde - “mine anna analüüsid ja siis vaatame edasi”. Kuid kell on neli ja enam verd anda ei saa, arst läheb koju ning haige vaevleb järgmised 12 tundi aina hullenevate soolepõletiku sümptomite käes. “Vaatamine” leiab aset alles järgmisel päeval. 

Miks peab vereanalüüside saatekirja ootama terve päeva? Rääkimata kadalipust sinnani, mil arst reaalselt analüüsidele pilgu peale visata suvatseb ja ravi määrab. Bürokraatia vältimiseks juhtub nii, et kroonilised patsiendid käivad näiteks Synlabis tasulisi analüüse andmas. 

Olgugi, et väga arenenud, on Eesti tervishoiusüsteemis arsti aja saamine nagu lotomäng - võib ju vedada, kuid enamasti siiski mitte. Krooniline patsient, kel on raviarst, kes tema ravilugu läbi ja lõhki tunneb, ning kindel raviplaan, peaks sellest loteriist vabastatud olema. Olukorras, kus tervis halveneb iga tunniga ja on enam kui tõenäoline, et tegu on haiguse järjekordse ägenemisega, peaks protsess abini olema kiire, lihtne ja efektiivne. Tegu ei ole erakorralise meditsiini kategooriasse langeva olukorraga - raviarst ei peaks oma patsienti EMOsse suunama.

Eriarstid on ülekoormatud - üha enam arste lahkub töölt just ülekoormuse tõttu. Arstid peavad samaaegselt haldama mitmeid patsiente - ei saa eeldada, et arst ühe patsiendi teisest ette seab.

Ainult et, saab küll. Vastuvõtupäevadel on arsti aeg enamasti sisustatud pikalt ette planeeritud visiitidega, millest suurem osa ei ole kiireloomuliste murede lahendamiseks, vaid patsiendi tervise progressi ja elukvaliteedi regulaarsed kontrollid. Kui arst osakonnas toimetab, võib kriitilises seisus patsiente rohkem olla, kuid siiski on enamik neist stabiilsed ja haiglas pideval ravil ja jägimisel. Puistades nende patsientide sekka üks või kaks erakorralist patsienti, kelle seisund on äkilise ägenemise tõttu halb, oleks loogiline, et arst võtab selle/need patsiendi(d) eelisjärjekorras vahele. Samamoodi tundub loogiline, et stabiilsed patsiendid ei pane pahaks, kui nende arstiaeg poole tunni võrra nihkub. Kiire vestlus haige patsiendiga ja analüüside tellimine või üle vaatamine ei võta üldjuhul kauem. 

Arstide ülekoormus on kahtlemata suur probleem, kuid paraku ei ole see piisav põhjendus puudulikuks hooleks. Kui arst on tööl, peaks tema pikaajalistel patsientidel, kel on erakorraline tervisliku seisundi halvenemine, olema eesõigus nende ees, kes on tulnud regulaarsesse kontrolli. 

Siinkohal on hea meel tõdeda, et juba on käsile võetud reformid tagamaks rohkem õiguseid eriõdedele. Seeläbi väheneb meditsiinisüsteemi bürokraatia ja lihtsama olemusega toimingud, nagu analüüside tellimine ja ravimite väljakirjutamine, saavad toimuda kiiremini. 

Kroonilist haigust põdevate patsientide aitamiseks erakorralisel juhul peaks olema kindel eeskiri, kuidas käituvad patsient, arsti assistent, õde ja raviarst. Ei ole aktsepteeritav, et abi saamine võtab kauem kui tööpäev. Samamoodi ei ole erakorraline kroonilise haiguse ägenemine põhjus pöörduda EMOsse (v.a nädalavahetusel). See on põhjus pöörduda vaid oma raviarsti poole (tööpäevadel).