Kas me üldse teame, mida tähendab mendiriik?

Räppar Beebilõust avaldas 2015. aastal albumi, milles sai peamiselt tümitada Eesti politsei. Albumi peamine sõnum oli, et Eesti on mendiriik ja seda ei ole võimalik muuta (Kender, 2015). Aastaid pärast albumi avaldamist oleme olukorras, kus avalik diskursus Eestis oleva mendiriigi osas on taas päevakajaliseks tõusnud. Aaktsioonid Toompeal on tekitanud tunde, et oleks aeg anda politseile täiendavad õigused selleks, et efektiivsemalt tegeleda nakkushaiguste leviku piiramisega.

Esiteks toimuvad Toompeal lubamatult suured maskideta kogunemised, mis minu silmis on pelgalt avalik rumaluse eksponeerimine. Protesteerijate sõnumid varieeruvad alates sellest, et politseinikud tegelevad lapserööviga kuni selleni, et meie riigijuhid üritavad taastada vaikiva ajastu (Algo, 2021). Paneb mõtlema, kust meie skeptilised kaasmaalased sellised sõnumeid loevad, sest mina kuulen sellistest räigetest “plaanidest” esimest korda. Siinkohal olekski vajalikud politseinikutele antavad lisaõigused, mille alusel aetaks sellised kogunemised juba eos laiali.

Teine mõttekoht puudutab neid vabadusi ja õigusi, mille kaotamisest protestijad alatasa räägivad. Millised olulised ja täisväärtuslikuks eluks vajalikud vabadused meil hetkel võetud on? Vabadus minna restorani einestama? Vabadus minna jõusaali trenni tegema? Tõepoolest liikumisvabadus teatud määral eksisteerib, sest meil on võetud vabadus teha mõningaid tegevusi nii, nagu oleme harjunud. Tasub mõelda, et kui täiskasvanud töövõimekas kodanik, kas ei oska või ei taha harjuda söögitegemisega või vabas õhus sportimisega, siis kas on probleem vabaduste piiramises või hoopis inimese enda oskamatuses õppida ja harjuda ajutiselt teistmoodi toime tulema?

Skeptikutel tekib muidugi kohe vastuväide, et kui annad politseile täiendavad õigused, siis saab Eestist Beebilõusta poolt kirjeldatud mendiriik, kus politseinikutel on liiga palju võimu ja õigusi, et kodanikke ahistada. Minu hinnangul selline suhtumine ainult näitab, et eestlane tegelikult ei mõista, mis asi üldse on mendiriik.

Mõistmaks, mida tegelikult kujutab endast riik, kus võimu loob ja kehtestab mõni jõustruktuur tuleks lugeda näiteks praegu Myanmaris toimuva kohta, kus sõjavägi võttis demokraatlikelt jõududelt võimu. Eriolukorra kehtestamise tulemusel on Myanmaris lahti läinud massilised meeleavaldused ja igapäevaselt sureb protestiaktsioonidel kümneid inimesi (Cuddy, 2021). Kelle jaoks Aasias toimuv tundub liiga kauge, siis pakun alternatiiviks meenutada eelmisel suvel toimunud meeleavaldusi Valgevenes, kus eriüksuslased ja politseipatrullid peksid ja piinasid vahistatud meeleavaldajaid (Kressa, 2020). Vot need on mendiriigid oma kõige jäledamas vormis. Mitte Eesti ega meie politseinikud, kes paluvad koroonahaigetel tulla akna peale lehvitama, et kontrollida kodus viibimist. 

Politsei- ja piirivalveameti (edaspidi PPA) puhul ei tasu unustada veel ühte olulist asja - tegemist on Eestis ühe kõige usaldusväärsema ja hinnatuma institutsiooniga. 2018. aastal koostas Turu-uuringute AS siseministeeriumi palvel uuringu, millest selgus, et PPA on Eestis üks kolmest kõige usaldusväärsemast institutsioonist. Uuringu kohaselt usaldab 89% Eesti elanikest PPA-d (Turu-uuringute AS, 2018). PPA kõrge usaldusväärsus on püsinud aastaid ning olen veendunud, et valdav enamus Eesti rahvast peab PPA-d ka 2021. aastal usaldusväärseks institutsiooniks.

Tuleb tõdeda, et kui anda Eesti politseile täiendavad õigused nakkushaiguste leviku piiramiseks, siis ei tasu karta seda, et Eestist saab üleöö riik, kus võimu loob ja kehtestab PPA. Eestis on PPA rahva silmis usaldusväärne institutsioon, kes ei tegele meelevaldselt inimeste kinnipidamisega, peksmisega või piinamisega. Usaldame meie riigi jõustruktuure ning anname neile täiendavad õigused, sest lõppkokkuvõttes need, kes mendiriigist kisavad tõenäoliselt ei mõista, mida see üldse tähendab.