Kas kehapositiivsus on ebatervisliku elustiili propaganda?

Ilustandardid on muutlikud ja seda peegeldab ka moetööstus. Meenutame 1990-ndaid ja 2000-ndate algust, ajakirjakaantel ilutsesid saledad meeste- ja naisterahvaste kehad Calvin Klein’i aluspesus. Aastakümneid hiljem me näeme vastupidist pilti, kus esikaanel on tugevalt rasvunud kehakujud. Kas nüüd me propageerime ülekaalulisust ja ebatervisliku elustiili? Kehad on erinevad ja see on normaalne, kuid silmnähtavalt ebatervisliku keha kuvand ei pruugi olla suund, kuhu peaks liikuma. 

Kehapositiivsuse liikumine, mis kogub üha enam populaarsust, kutsub üles väärtustama oma keha sellisena, nagu see on. Selle algne idee oli lihtne ja kaunis – aktsepteerida oma keha sõltumata selle tüübist, rassist, soost või füüsilistest omadustest. See tähendas, et kõik kehad on võrdselt väärtuslikud ja väärivad austust. Algselt oli see liikumine suunatud neile, kelle kehad ei vastanud traditsioonilistele iluideaalidele, pakkudes neile tuge ja enesekindlust ühiskonnas, mis sageli eelistab teatud tüüpi kehasid. 

Paraku on tänapäeval näha, kuidas see süütu ja heatahtlik termin on muutunud silmatorkavalt toksiliseks. Algne sõnum, mis propageeris mitmekesisust ja eneseaktsepteerimist, on tihti varjutatud äärmuslike tõlgendustega, mis võivad õigustada ebatervislikke eluviise. Selle asemel, et keskenduda tervislikele ja jätkusuutlikele eluviisidele, kasutatakse kehapositiivsust mõnikord ettekäändena, et vältida isiklike terviseprobleemide käsitlemist. Seda liikumist eksitatakse sageli nii, et see tähendaks igasuguse kriitika välistamist, mis puudutab ebatervislikke harjumusi ja selle tulemusena võib algse sõnumi tõsidus kaduma minna. 

Kehapositiivsus on ülekaalu ja ebatervisliku elustiili propaganda. Ülekaalulisus on põhjustatud inimese enda valikute tagajärjel. Enamik juhtumitest ülekaalulisus on saanud alguse vähesest füüsilisest aktiivsusest, ülesöömisest ja kõrge kaloraažiga toidu tarbimisest. Seejärel tullakse meediasse väitma, et sellist elustiili tuleb aktsepteerida ja moetööstus on süüdi, et ei väärtusta kõiki kehatüüpe. Kes on siis lõpuks süüdi? Kas inimesed, kes on teinud valiku ebatervisliku elustiili suunas või moetööstus, kes ei arvesta nendega?

Nii söömine kui ka ülesöömine võib olla samasugune sõltuvus nagu suitsetamine, alkohol ja narkootikumid. Kõrge kaloraažiga toidu tarbimine mõjub nagu kiire dopamiini laks. Tihtipeale inimesed, kellel on sõltuvus süüdistavad selles kõiki peale iseenda. Argumenteeritakse oma halbu valikuid, kas psühholoogilise probleemidega, traumadega või raske eluga. Olukorra teeb kriitiliseks asjaolu, et ühiskond võitleb radikaalselt sõltuvustega, aga söömishäired jäävad märkamatuks või normaliseeritakse neid. Ooper omaette on mõtteviis, et mure põhjustajaks on kõik ümberringi kuid mitte inimene ise. 

Kui rändame ajas tagasi, näeme, et kehapositiivsuse liikumine sai alguse 1960ndatel. Sellel ajastul hakati rohkem tähelepanu pöörama keha ja enesetunde omavahelisele seosele ning ühiskonna survele järgida kitsaid iluideaale. Algne eesmärk oli pakkuda tuge neile, kelle kehakujud erinesid normist rassiliste või füüsiliste omaduste tõttu – omadused, mida ei saa muuta. 

Termin “kehapositiivsus” oli mõeldud nende jaoks, kes tundsid end ühiskonna poolt tõrjutuna oma loomulike omaduste tõttu. Liikumine kutsus üles aktsepteerima ja armastama oma keha sellisena, nagu see on, ilma häbi või sotsiaalse hukkamõistuta. See oli vastureaktsioon ühiskonna survele järgida kättesaamatuid iluideaale. 

Iseenesest oli see ilus mõte ja heatahtlik suundumus, mis edendas enesearmastust ja mitmekesisust, aidates paljudel leida enesekindlust ja rahu oma loomuliku välimusega. 

Tänapäeval me näeme hoopis vastupidist vaatepilti. Sotsiaalmeedia on muutunud platvormiks, kus igat väiksematki keha- või näodefekti saab paari kliki abil peita. Hollywoodi staaridel on selles osas veelgi lihtsam. Paar iluoperatsiooni ja nad saavad oma fännidele jutustada inspireerivaid lugusid, kuidas just spinatismuutid ja treeninglindil jooksmine aitasid neil saavutada unistuste keha. Tegelikult on aga unistuste keha vormimine ränk töö. Kui see tõesti oleks nii lihtne, poleks meil probleeme ülekaalulisusega. Niimoodi on tõeliste probleemide eiramine saanud normiks.

Olukord on vilets. Ühelpool lahingut seisab inimene käeproteesiga, sest sündis nii. Teisel pool väljakut ülekaaluline instagrami suunamudija, kes nõuab, et teda aktsipeeriks ühiskond. Kes tuleb lahingust võitjana - seda raske ennustada. Üks asi on kindel, et tänapäeva kontekstis on termin “kehapositiivsus” muutunud toksiliseks ning ei peegelda algset eesmärki. Enda keha eest hoolitsemine ja tervislike valikute tegemine on A ja O jätkusuutliku tervise nimel. Ühiskond võib küll aktsepteerida ebatervisliku elustiili, kuid kes lõpuks võidab lahingu? Pole kahtlustki, et ebaratsionaalsed valikud vähendavad eluiga ja põhjustavad tugevaid tagajärgi haiguste näol. 

Oma keha aktsepteerimine on kahtlemata ilus ja üllas eesmärk. See enesearmastus ja rahulolu oma välimusega on oluline vaimse ja emotsionaalse heaolu saavutamiseks. Tervislik elustiil peegeldub aga alati meie füüsilises olekus; keha on indikaator, milliseid valikuid inimene teeb igapäevaselt toitumise, liikumise ja elustiili osas. Seega on oluline leida tasakaal enesearmastuse ja tervislike eluviiside vahel. 

Kehapositiivsuse liikumine võiks väljuda toksilisest varjust, mis on hakanud õigustama ebatervislikke harjumusi ja taastada oma algset mõtet — väärtustada end ja aktsepteerida seda, mida loodus on meile andnud. Meie keha on justkui pühakoda, mida tuleks hoida ja mille eest hoolt kanda. See tähendab, et peame olema teadlikud oma valikutest ja tegema otsuseid, mis toetavad meie pikaajalist tervist ja heaolu. 

On oluline mõista, et halbade valikute õigustamisel tuleb olla aus eelkõige iseendaga. Ei tohiks nõuda ühiskonna heakskiitu, kui meie elustiil on selgelt ebatervislik ja võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme. Tõeline kehapositiivsus peaks tähendama enesearmastust ja austust oma keha vastu sellisena, nagu see on ning samal ajal püüdlust tervisliku ja tasakaalustatud eluviisi poole. Ainult nii saame tagada, et elame täisväärtuslikku ja tervet elu, austades samal ajal oma loomulikke omadusi ja piiranguid.