Hoia elust kinni!
Helen Truuverk kirjutas arvamusartikli aktuaalsel teemal, kus suure jälgijaskonnaga suunamudija võttis sõna suitsiidsuse teemal.
“Aga ma ütlen, et siis tuleb ära minna, ei ole mõtet hoida elust kinni,” räägib Marju Karin suitsiidist.
Ilukliiniku omanik ja kirjanik Marju Karin avaldas hiljuti oma Tiktoki kanalil küsitava sisuga videoid, milles rääkis depressioonist ja suitsiidist. Äärmuslikud ja probleemide olemust pisendavad mõtted levisid internetis kulutulena ning jõudsid ilmselt tuhandete noorteni. Tänaseks on video maha võetud, kuid kahju on juba tehtud. Marju Karini kontol on ligi 11 000 jälgijat, mida peetakse Eesti mõistes suureks jälgijaskonnaks. Ma ei arva, et sisuloojad peaksid alati kõndima justkui õhukesel jääl ja iga oma sõna valima äärmise ettevaatlikkusega, kuid vaimse tervise häirete või muude raskete teemade puhul sõna võttes, tuleks tõsiselt kaaluda, mida ja kas üldse öelda. Selle juhtumi puhul olid välja öeldud väited eriti äärmuslikud ning sisaldasid lausa valeinformatsiooni.
TikToki peamised kasutajad on noored, kes paraku on kergemini mõjutatud kõigest, mida nad tarbivad. Sellistel vastutustundetutel sõnavõttudel võivad olla kurvad tagajärjed. Viimase aasta jooksul esines Eesti noorte seas vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode 45 protsendil tüdrukutest ja 23 protsendil poistest - selgub Tervise Arengu Instituudi hiljuti avaldatud uuringust. Samuti oli Tervise Arengu Instituudi surmapõhjuste registri kohaselt 2020. aastal vanuserühmas 10–24 enesetapp kõige sagedasem surmapõhjus. Kujutage nüüd ette, kuidas mõni raske depressiooni küüsis kannatav noor võib sattuda kuulama täiskasvanud naise suitsiidile kallutavaid sõnavõtte - mul käivad külmavärinad üle keha.
Sotsiaalmeedia on andnud meile võimaluse oma hääl kuuldavaks teha. Mõni inimene on oma väljaütlemistega läinud teistele lausa nii palju korda, et on suutnud endale kasvatada keskmisest suurema jälgijaskonna. Seda võiks võrrelda näiteks ajakirjandusega - ajakirjanikel ning meediaväljaannetel on palju inimesi, kes nende sisu tarbivad. Kuigi ajakirjandus on oma ideoloogialt sõltumatu ja neutraalne, siis sellegipoolest võib kirjutatu inimesi panna üht- või teistmoodi mõtlema. Aga ka ajakirjanduses on paika pandud eetikakoodeks, mis rõhutab, et meedia peaks kinni pidama teatud nõuetest suitsiidi kajastamisel, vältimaks haavatavatele inimestele mõju avaldamist või suitsiidiriski tõusu. “Need põhimõtted on sõnastatud eesmärgiga kaitsta lapsi ning hoida ära olukordi, kus samade probleemidega noored leiavad inspiratsiooni millegi sarnase tegemiseks,” on kirjas Maailma Terviseorganisatsiooni meediale suunatud juhendis. Siinkohal tahaksin panna sisuloojatele südamele, et kuigi Teile on antud hääl, siis selle häälega kaasneb vastutus. Meil on Eestis õnneks palju sisuloojaid, kes on rääkinud vaimsest tervisest arukalt, neutraalselt ja positiivse suunitlusega, kuid paraku jäävad negatiivsed näited paremini meelde.
Muidugi võib mainida, et meie demokraatlikus riigis kehtib sõnavabadus. Sõnavabadus on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Jah, sõna on vaba, kuid selle juures on oluline jääda inimlikuks. Sõnavabadus on viimasel ajal palju kõneainet tekitanud just vaenukõne vormis, mistõttu seostub see väljend minu jaoks esmalt mõne EKRE-lasega, kes peale järjekordset rassistliku räuskamist üritab end õigustada. See on vabandus.
Sõnavabadus on eestlaste jaoks vabandus öelda kõike, mida sülg suhu toob, mõtlemata tagajärgedele. Loomulikult on oluline vaimse tervise probleemidest rääkida. Mul on hea meel, et need teemad ei ole enam nii tabud ega salaja vaiba alla lükatud, aga samas pean rõhutama, et meeleoluhäiretest rääkides tasub olla delikaatne ja säilitada moraalitunne. Kui vanaisa ütleb õhtusöögi lauas, et ära vingu, depressioon on lihtsalt mingi tuju, siis võib sellel olla väga negatiivne mõju ühele noorele mõistusele. Sarnaselt rääkis aga Marju Karin oma videos, mida nägi ilmselt suur osa Eesti noortest.
Lisaks mõtlematutele sõnadele, on tegemist väärinformatsiooniga, kuna depressioon on haigus, mitte tuju, mille all kannatavad inimesed ei suuda tihti end enam ise aidata. Seega ehk anname sõna parem ekspertidele, kes räägivad antud teemast neutraalsel toonil ning faktidele tuginedes.