Arvamus

Abipolitseiniku pädevust ei määra vanus, vaid valmisolek

Arvamuslugu valmis kursuse "Arvamuslugu ja juhtkiri" raames.

politseiautod

Kell on veidi pärast südaööd. Saabume väljakutsele, kus on teatatud lähisuhtevägivallast. Politsei maailmas on see üsna tavaline olukord. Kortermaja trepikojas on vaikus, mis tundub liiga pingeline, et olla rahulik. Liigume kahe politseinikuga üles, samal ajal kõlab vormikaamerate salvestuse alguse heli. Uksele lähemale jõudes kostub karjumist. Midagi kukub, keegi nutab. Meile teadaolevalt on mees agressiivne. Seisan koos kogenud kolleegidega ja ootan, mil uks avaneb. Käsi liigub varustusele lähemale, pilk püsib uksel. Süda lööb kiiremini, aga peas käib selge tegevusplaan – mida teha, kuhu liikuda, mida jälgida. Käed ei värise, sest see ei ole esimene kord. Keegi ei küsi sel hetkel, kas olen tudeng või mitu aastat kogemust mul on. Otsustav ei ole minu vanus, vaid see, kas olen valmis. 

Just sellistes olukordades mõtlen ma hiljem, miks abipolitseinike pädevust nii sageli kahtluse alla seatakse. Eriti siis, kui me oleme noored. Leian, et noorte abipolitseinike pädevust alahinnatakse, tegelikult on see oma rolli täitmiseks piisav, sest nad on koolitatud, kontrollitud ja tegutsevad politsei juhendamisel. Paljud tudengid lähevad abipolitseinikuks, et proovida, kas see valdkond neile sobib, õppida midagi uut ja panustada ühiskonda. See on koht, kus õpitakse vastutust, koostööd ja reaalseid oskusi, mida loengusaalis ei saa. Ometi näib, et just noorus on see, mis paneb osa inimesi meie võimekuses kahtlema. 

Ühes Delfi juhtkirjas väidetakse, et abipolitseinike pädevus ei pruugi olla piisav. Tuuakse välja, et politseinikke koolitatakse aastaid, samas kui abipolitseiniku baasväljaõpe võib piirduda vaid 40 tunniga. Lisaks panustab keskmine abipolitseinik vaid ühe tööpäeva kuus. Sellest tulenevalt tekib õigustatud küsimus, kas sellest piisab olukordades, kus tuleb teha kiireid ja vastutusrikkaid otsuseid? 

See kriitika ei ole alusetu. Tõepoolest, koolipingist tulev noor ei oma sama elukogemust kui aastaid töötanud politseinik. Keerulistes ja pingelistes olukordades võib kogemus olla määrava tähtsusega. Kui räägime jõu kasutamisest või inimeste põhiõiguste piiramisest, peab latt olema kõrge. Samuti ei saa eitada, et vastutus, mida abipolitseinik kannab, on suur ja see eeldab küpsust. 

Samas jääb sellises käsitluses sageli tähelepanuta, kuidas süsteem tegelikult toimib. Endine siseminister Lauri Läänemets on rõhutanud, et abipolitseinikud ei ole „säästupolitsei“, vaid oluline osa kogukonna turvalisusest. Samuti on rõhutatud, et abipolitseinikud on kontrollitud taustaga, põhjalikult koolitatud ja pädevad oma ülesandeid täitma. Me ei tegutse iseseisvalt süsteemist väljaspool, vaid politsei juhtimise ja järelevalve all. 

Lisaks ei tasu unustada, et abipolitseinike roll ei ole piiramatu. Meie ülesanded, õigused ja vastutus on selgelt määratletud ning vastavad meie väljaõppele. Pädevus ei tähenda, et abipolitseinik peab olema identne politseinikuga. Pädevus tähendab, et ta on piisavalt ettevalmistatud oma konkreetse rolli täitmiseks. Just see eristus kipub avalikus arutelus kaduma. 

Minu kogemus tudengi ja abipolitseinikuna ütleb, et noorus ei tähenda ebapädevust. Vastupidi, see tähendab valmisolekut õppida, kohaneda ja vastutada. Me ei tule süsteemi selleks, et „mängida politseid“, vaid selleks, et olla osa sellest. Iga väljakutse, iga patrull ja iga olukord õpetab midagi juurde. Kogemus ei teki ootamisest, vaid tegemisest. 

On varahommik, patrulli lõpuni on jäänud paar tundi. Sama korteriuks on vahepeal avanenud, olukord on lahendatud ja trepikoda on taas vaikne. Keegi viib kannatanu välja, keegi räägib raadio teel. Vilkurid kustuvad ja hetkeks jääb kõik seisma. Seisan seal ja tunnen, kuidas pinge tasapisi hajub. Keegi ei küsi endiselt, kui vana ma olen või mitu aastat ma seda teinud olen. Loeb see, et ma olin kohal, teadsin oma rolli ja täitsin selle ära. 

Seetõttu ei peaks abipolitseinike pädevus olema küsimärgi all pelgalt nende nooruse tõttu. Küsimus ei ole selles, kas me oleme kogenud nagu kutselised politseinikud, vaid selles, kas me oleme oma rolliks piisavalt ettevalmistatud.