2023. aasta Mait Agu preemia laureaatidega jutuajamine

Fotol Priit Raud ja Roosmarii Sarapuu
Autor: Mesike Tõrv

 

1. oktoobril andis Tallinna Ülikooli BFMi koreograafia õppekava üle Mait Agu preemiad. Sel aastal pälvisid need Priit Raud – silmapaistva ja pikaajalise töö eest tantsumaastikul, ja Roosmarii Sarapuu – Tallinna Ülikooli BFMi koreograafia õppekava IV kursuse tudeng. Priidul ei olnud võimalik preemiate üleandmisel kohal olla, seetõttu viis Roosmarii talle mõni aeg hiljem aukirja ära ning juttu jätkus kauemaks. Väikese killu vestlusest pani kirja Roosmarii Sarapuu.

Roosmarii: Tulles mõtlesin, et vestluse formaat on mu jaoks kuidagi palju rohkem inimeselt inimesele vorm, võrreldes intervjuuga. Mitte, et see tühistaks kuidagi teised rollid, vaid pigem on lähtepunkt lihtsalt mujal. See, et su vastas istub koreograafiatudeng, kehtib ju ikka. Omavanuste seas tajun kohati päris palju seda rollide teemat, tihedamini aga isegi vanemate hulgas. Noorte puhul ilmselt taoline rolli võtmine või sõnastamine lihtsustab eneseotsimise protsessi. Vanematel on, kust kinni hoida äkki.  Aga mõne rolli või loodud imagoga kaasneb tugevalt ka eitamise pool. Millest ma siis hoidun või mis ma ei ole või mida ma vaatamas ei käi või mis kõik üldse nõme on. Ja see on hirmutav, kui näiteks kahekümneselt eitatakse rohkem kui jaatatakse.

Priit: Kui rääkida puhtalt inimestest, siis ongi variant: kas sa oled see, mida näitab pass, või oled see, kes ise oled. Sul on võimalus, kas võtta see roll, tüüp, või sul on võimalus mitte olla see tüüp. Võid lihtsalt olla inimene, nii nagu hing hetkel ütleb. Aga kui võtta seda institutsiooni küsimusena, siis institutsioonide puhul on see väga tähtis, et sul oleks oma roll ja funktsioon. Samas ei saa organisatsiooni tööd teha teistmoodi kui hingega. Nii nagu kunstigi.

Roosmarii: Üks asi on jah see, et kasvatada omale imago, tehes midagi hingega. Teed ja usud ja nii ta ise kujuneb. Aga vahepeal tundub noorena, et jube kiire on kõigega ja peaks ju ennast kuidagi presenteerima. Ja siis juhtub vahel, et järsku on imago ise tugevam kui reaalne sisu selle taga. Ja kui see imago nõuab eos juba seda eitamist, et kus, mis ja mida ei tehta, nähta, proovita… siis see on hirmutav.

Priit: See on hirmutav jah. Ja number üks – see ei ole väga tervislik. Selles mõttes, et mittemeeldimine või mittearusaamine on ju sama tähtsad kui meeldimine ja arusaamine, vähemalt minu jaoks. Ma käin siiamaani väga palju vaatamas erinevaid etendusi. Kui ma mõtleksin, et ma käin nüüd vaatamas ainult neid, mis mulle meeldivad, kuhu nii siis jõuaks. Aga paljud inimesed, kes teevad sama tööd, mis mina, on ikkagi väga valivad. Tegelikult ju mina valin ka, aga need valikud toimuvad mingisuguste kogemuste põhjal. Ma võin minna lavastaja või koreograafi tööd vaatama ükskõik, mis teatrisse. Kogemusest tuleb aga vabadus, et kui ei pea, siis teatud asju ka ei lähe vaatama. Ma arvan, et noor võiks vaadata kõike. Kõigile tuleb jätta võimalus noores põlves ahmida kõike, mis on. Ja see on täiesti okei, kui miski ei meeldi või oled millestki välja kasvanud.

Roosmarii: Mu muusikakooliõpetaja rääkis mulle alati, et publikule võiks justkui pakkuda ühe hea snäkivaagna. See, kas talle siis maitseb või mis elemente ta kombineerib, on juba tema asi. Aga vaagen peab ikka täidetud olema. Sinu parima maitse, arusaama ja sihi läbi serveeritud. Seda on näha, kui asi on läbi tunnetatud. Kui on rafineeritud. Ja see üldse ei tähenda, et esteetiliselt peaks kõik jube puhas olema. Seda läbitunnetatust on vormist olenemata tajuda. Ise ka vaatajana naudin seda, samuti pean silmas tegijana. Aga ma kohe kindlasti ei tee midagi ainult vaatajale. Ikkagi alustan endast.

Mind inspireerivad palju mingid väikesed hetked elus. Luule on väga inspireeriv, kas siis mingi abstraktsema tunnetuse kaudu või lihtsalt toreda sõnamängu, fraasi või rütmina. Samamoodi kõnetab mind liikumise puhul praegu väga erinevatele spordialadele spetsiifiline liikumine, rütm, vormist tulenevad kehalised hetked. Mulle meeldib siuke oma iseloomuga tants või liigutus.

Priit: Iseloomuga selles suhtes, et see peab olema kuidagi originaalne…?

Roosmarii: Pigem see „kuidas” küsimus on vist see, mis liikumise puhul asja huvitavaks teeb. Ehk see, kuidas ollakse või kuidas liigutust parasjagu tehakse võib  kogetavat täielikult muuta ja see on väga võluv. Viimasel ajal on see üldse nii argielus kui teatrilaval mu lemmikküsimus olnud. Käisin hiljuti üht tükki vaatamas ja nägin, kuidas kõik toimuv oli justkui jube crazy ja laetud. Aga ma istusin ja minu sees ei toimunud mitte midagi, kuniks mul hakkas tunduma juba kohatuna vaadata ja mitte midagi tunda. Nemad olid seal pöörased ja andsid endast justkui kõik, aga mul oli sellest savi. Mu oma asi ka, aga tundus nagu nende tegijate suhtes kohatum kui tavaliselt sarnastes situatsioonides. Siis mõtlesin ka selle “kuidas” küsimuse peale.

Priit: Olen palju selliseid etendusi näinud, kus aplodeerin küll esitajatele, aga lavastusele endale aplodeerimiseks pole põhjust. Ma tõesti hindan etendajate tegevust – nemad on ju teinud kõik. Aga asja ennast ei ole. Sellepärast ma püüan omale vahepeal ka väga selgeks teha, miks ma teen seda, miks ma käin vaatamas. Eriti kahju on muidugi siis, kui näen, et see käsitööoskus ka puudub.

Tantsimine ise on nagu käsitööoskus. Tantsijaks sa saad õppida, kunstnikuks mitte. Mida rohkem sa kood, seda paremini sa kood. Aga mustri peab keegi teine välja mõtlema. Kunstnikuna võibolla need koed ei ole nii ilusad, aga on huvitav. See on minu jaoks kõige tähtsam. Ükskõik, kuhu ma sõidan, mind absoluutselt ei huvita, kui hästi näitleja mängib. Kui juba oled näitleja, siis eeldan, et oskadki seda.

Sageli võetakse ülikooli need, kellega on lihtsam, kes ei tekita probleeme ja kellel on juba olemas mingid kindlad oskused, mida hakatakse lihtsalt paremaks vormima. Me võiks aga võtta vastu väga erinevaid ja üldse mitte kindlal oskusel või mõtlemisel põhinevaid üliõpilasi, et nad alles õpiksid mõtlema ja valikuid tegema. Mingit tähtsust ei ole, kas ta neid mõtteid ja valikuid avaldab filmi, tantsu, kirjanduse või lavastuse vormis. Peaasi, et ta oskab mõtelda.

Teine keeruline asi on kordamine. Tehakse oma tükk valmis, kõik tulevad vaatama, kõigil on hea meel. Aga siis peab seda homme, ülehomme, kuu aja pärast kordama, täpselt sama asja tegema. Mille pealt? Suurte kunstnike puhul on see, et peale füüsilise osa oskavad nad selle tunde ja selle, kust see tunne tuleb, uuesti esile kutsuda. Ta ei saa kunagi teha täpselt sama asja, küll aga samasuguse asja selle sama tunde pealt. See on minu meelest üks kunstniku raskemaid ülesandeid. Suurte repertuaariteatrite puhul ma näiteks hindan seda oskust. Tihtilugu ma seda oskust aga ei näe. Peab esitama, esitab, aga laval enam üldse ei tunne seda tunnet, mis algselt loomisprotsessis juures või esitamisel oli. See on puhas käsitööoskus, et endal see pisar välja imeda. Seda ma loodaks ja tahaks, et kõrgkoolis ka õpetataks. Kui kogu aur läheb selle peale, et füüsiline, tantsutehniline vorm peab olema hea, siis vaatajana jätab see mind külmaks.

Roosmarii: Ega sellest niimoodi ei räägita meie õpingutes. Kuidagi kaudne on see teema, aga vist seda eeldatakse küll… Praegu sihime ikka tulemi poole rohkem. See kordamine on justkui järgmise päeva mure, sellega täna ei tegeleta. Aga mu meelest oluline ja keeruline oskus tõesti.

Kui kooli tulin, ehmusin väga, et järsku olin hulga tantsutehnilise taustaga inimeste seas. Esimesel koolipäeval tuli öelda, mis su nimi on, kui vana oled ja kust sa pärit oled. Peale esimesi vastajaid sain aru, et “kust sa pärit oled” tähendab, mis tantsukoolist. No mina ei olnud ühestki. Ütlesin, et olen Saaremaalt ja õnneks see tõmbas nii piisavalt tähelepanu, et seletust ei vajanudki. Minu taust oli muusikakool, mängisin plokkflööti. Arvasin gümnaasiumi lõpuni, et lähen seda edasi õppima. Kergejõustikku tegin ka pikalt, see samuti väga inspireerib mind praegu. Liikumine ise algab nii tantsu kui ükskõik, mis spordiala puhul, ikka samast kohast või töötab väga algsel tasandil samadel põhimõtetel. Kummalegi iseloomulik võlu peitubki vist jällegi selles „kuidas” küsimuses.

Priit: Mina sain ülikooli sisse nii, et see oli üks aasta, kus mingite probleemide tõttu Mait Agu sisseastumiskatsetel ei olnud. Ja oli hirmus palju tüdrukuid, kes tahtis seda, tol ajal siis tantsujuhtimist, õppima minna. Lisaks üks või kaks poissi. Läbi mingite ühiste ringkondade jõudis info katsete kohta ka minuni ja põhimõtteliselt mulle lihtsalt öeldi, et kui sa tantsida tahad, siis me võtame su vastu. Ma ütlesin, et ma ei ole elu sees balletti teinud. Ütlesid siis vastu, et õpid, neli aastat aega. Niimoodi ma siis läksin. Selles mõttes, et tõesti käidi linna peal otsimas. Siis, kui mina juba olin koolis, hakkas see, et ülikooli tuldi ka juba balletikoolist ja nii. Eks ma oleks pidanud minema mõne rahvamaja rahvatantsujuhiks. See oli selle kooli mõte. Ega ma ei ole õppinud seda, mida sina oled.

Minu väga vana background ikkagi ongi rahvatants ja õudselt hingega tehtud rahvatants, just tantsijana, aga natukene ka korraldajana, sest sealt ma ikkagi sain selle tõuke, et tantsumaailmas osalemiseks ei pea alati ilmtingimata tantsima. See oli Nõukogude aeg ja nii nagu igas pealinnas, käis ka meil hästi palju teiste liiduvabariikide rahvatantsuansambleid. Saalis olid vaatamas nendest liiduvabariikidest siin elavad inimesed, kaks-kolm meie rahvatantsutegelast ja mina, kes ma olin siis esimese või teise kursuse tudeng. Ja ega see ei olnud mingi usbeki rahvatants, mis mind huvitas. Mind huvitas teistmoodi tegemise mõte või variant.

Roosmarii: Teen ka rahvatantsu. Samamoodi hingega. Huvitaval kombel on mul praegu, kooliajal, just sellega seoses olnud päris palju väljakutsuvaid võimalusi. Need on kohati tundunud üsna suure privileegina ja ma väga hindan neid. Praegu ma ammutan neist võimalustest kõike, mida saab, ja proovin rahvatantsu vallas toimuvast paremini aru saada. See on põnev, aga peaasi, et mitte siis silmaklapid peas tegutseda. Ma tunnen, et nii paljust on veel aru saada ja on vaja ringi vaadata.

Priit: Mina mäletan veel rahvatantsust nii palju, et see oli väga kõva trenn. Ja muidugi siis see sotsiaalne pool. Selles vist ongi lavalise rahvatantsu võlu.

Roosmarii: Teine asi, mis minu meelest näiteks just rahvatantsumaailmas on hullult lahe, on see, et vanemad tegijad väga hoiavad ja kaasavad nooremaid. See võimaluste andmine on nii tohutult tänuväärne. Vahepeal saadki siis aru, et ega sa veel väga palju ei jaga ja oled siuke eksinud kitseke. Kuulad, mis räägitakse, ja proovid aru saada. Küll kriitilise kõrvaga, aga alati tasub kuulata – see aitab konteksti paremini paika saada. Ega ma ei nõustu ju alati. Näiteks minu jaoks on põnevam autoritantsu tehes teinekord rohkem olustiku, õhustiku püüdmine, mitte narratiivsuse tagaajamine või selge konfliktimomendi, jutustuse loomine. Või lähtun ainult puhtalt liikumisest endast.

Priit: Teha tulebki seda, mis ise arvad õige olevat. Elus tuleb niikuinii vigu ette ja vead on okei. Nii saab ainult targemaks, saab rohkem informatsiooni.

Roosmarii: Vist ongi nii, et kuna täitsa noorena ei ole mingit tohutut tausta, millele toetuda, siis iga samm tundub nii oluline. Justkui kogu maailm kukuks kokku, kui läheb valesti. Sealjuures on kõige raskem aru saada, et kui sa ikkagi lähed selle pealt, mida sina usud ja tunned, siis ongi hästi, et see on see päriselt tähtis osa.

Priit: Ja see, et sa kümne aasta pärast tunned, et see oli täielik jama, on täiesti ükskõik. Vastasel juhul püüad nagu ära arvata, mis on õige. Mulle meeldivad etenduskunstid, kuna see on nagu demokraatiaõpetus. Ma tean, need on suured sõnad, aga mulle meeldib eriti just seesugune kaasaegne kunst, mis paneb inimese tundma okeilt, kui ta saab kokku tundmatuga. Midagi ei juhtu, see on kõige turvalisem viis. No näiteks palju vähem turvalisem oleks tundmatuga kokku puutuda pimedal tänaval, aga teatris ühiselt, üheskoos seda kogeda ja ära harjuda, et kõik ongi hästi, on lihtsam. Maailm on täis tundmatuid situatsioone. Kui käime ainult omas mullis, siis tundmatu hirmutabki jubedalt ja me ei oska midagi teha. Ega me ei pea seda armastama hakkama, aga niisugune tundmatuga kohtumise normaliseerimine on minu meelest ükskõik missuguste kunstide põhilisi tähtsusi üldse. See rikastab inimesi, inimkonda, kui me õpime sellega kokku saama.

Roosmarii: See tundmatuse normaliseerimine on väga lahe mõte. Ma ei ole enda jaoks seda varem niimoodi sõnastanud. Sellepärast ju vestlused ongi toredad ja vajalikud, et saab erinevaid vaatenurki kuulda ja seeläbi endalt uusi küsimusi küsida. Samamoodi on suurema kogemusega inimeste käest põnev kuulata, kuidas varasemalt on asju aetud või tehtud. Mul on väga hea meel, et saime jutustada!

Priit: Oli tore vestlus!