Vormsi toidukultuur: “Igas peres kasvatati lehmi, kanu, sigu, aed- ja  köögivilju”

Selle aasta alguses alustas ELU projektina Vormsi uuring“Vormsi elu fotodel 1945-1990”. Sügisel jätkasid projektiga juba uued tudengid. Jätkuprojekti lähteülesanne oli fotonäituse taustateabe kataloogi käsikirja koostamine eesti ja rootsi keeles. Projekti raames valminud kommentaaride ja materjalide koondamise eesmärk oli panna alus edasistele ENSV aegse väikesaare kogukonna argielu uuritavatele üliõpilas- ja teadustöödele.

Kataloogist võib leida valdkondi: ajalugu, piirivalve, meditsiin, sport ja kultuur. Infot koguti kohalikelt ja endistelt elanikelt. Siinkohal tooksin teieni põgusa ülevaate Vormsi toidukultuurist, et aimu saada, kuidas tol ajal kogu see isemajandamine toimis.

Nõukogude ajal Vormsil toimus kõik see, mis põllumajanduses oli moes ka mujal Eestis. Parandati hoogsalt maad, lükati kokku kiviaiad, maapind künti üles. Sellest on jäänud Vormsile suured põllumaad.

Esimestel aastatel pärast sõda polnud elu kolhoosides kaasaegsete mälestuste järgi halb. Alles oli palju rootslaste varandust ja tööriistu, ka veskid olid veel töökorras. Jahvatati vilja ja tehti palju samagonni.

Vormsil elu Nõukogude ajal oli hea. Toit oli enamjaolt ise kasvatatud, seega puhas ja mahe toodang. Saarel oli kohalik meierei, kus toodeti kuulsat Vormsi rõõsakoore võid, mida säilitati kaevus, kuna külmkappi peres ei olnud. Liha säilitati soolvees. “Soolalahus tehti nii tugev, et toores muna ei tohtinud põhja vajuda”, jagas kohalik Alla Lääts näpunäiteid lihasoolamisest.

Alla meenutab, et tolle ajal aretas igaüks midagi põlve otsas, et saaks oma pere ära toita. “Selline aeg oli, et poest ei olnud midagi saada, igas peres kasvatati lehmi, kanu, sigu, samuti aed- ja  köögivilju”, meenutab Alla. Toidulisa saadi kalandusest ja jahindusest. Igapäevased söögikalad olid: angerjas, tuulehaug, siig.

Bella Adojaani meenutab: “Minu igapäevane toit oli angerjas, lõputu suitsutamine. Siis mäletan, kuidas isa praadis pliidi peal angerjat ja tükid kargasid panni pealt ära. Kala oli ikka põhiline söök ja muidugi kartul, kartul, kartul.” Kolhoosist saadi toiduabi, kus inimestele müüdi hakkliha ja liha.

Saarel tegutses pagar Jürka, nii palju kui Arkadi Tammik mäletab. “Siis seda leivaahju köeti puudega. Jube hea lõhn oli seal alati, mõnus ja soe. Leiva vedas laiali kuuse-taat. Minu  lapsepõlves oli leiva päev Vormsil iga teisipäev ja reede. Kuuse-taadil oli hobune, vanker järel, võttis pagarist leiva peale ja vedas mööda külasid laiali. Igas külas oli keegi, kelle juurde see leib veeti.”

Saarel tehti kodudes ise lihakonserve, küpsetati palju erinevaid pirukaid, tegeleti korilusega ja hoidiste valmistamisega, soolati seeni ja kurke, keedeti moose ja kompotte. 

Defitsiit oli saarel punane kala, suitsuvorst ja tutvuste kaudu saadud grillkana.

“Tead ei olnud nii väga paha aeg, eks omad raskused olid igal ajal, aga päris kriips peale, nii päris ka ei saa” meenutab Alla Lääts. Kui võrrelda tänapäeva näiteks pesupesemist, kus kõik on automatiseeritud, siis sel ajal kulus pesu pesemisele terve päev. Alustades veesoojendamisega ja lõpetades põrandate kuivatamisega. Alla naudib praegust mugavust, aga samas tunnistab ka: “Eks ta muidugi oli raske, aga sellel ajal ei mõeldud selle raskuse  peale. Niimoodi elasid kõik ja saime hakkama polnud häda midagi”.