Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – kas selline peakski sportlaste reaalsus olema?

“In recent months, however, there has been an alarming increase in the severity of the sanctions imposed for minor, isolated and unintentional language lapses. This has reached an unacceptable level,” seisab maailma rallisõitjate liidu avalduses "sõitjate väärkäitumise” kohta. Avalduse taga on ka lisaks teistele Ott Tänak ja kaheksakordne maailmameister Sébastien Ogier. 

Sõnavabadus peab säilima. Ka spordis. Eneseväljendus läbi sõnavabaduse annab inimestele võimaluse rääkida oma tõde, jagada kogemusi ja seista oma õiguste eest. Kui sõnavabadust piiratakse, võib see takistada ebamugavate teemade käsitlemist. Paraku kipuvad näiliselt hästi toimivad asjad (nagu demokraatia ja sõnavabadus) inimestele nii naturaalseks saama, et ka nende hääbumist ei panda tähele. Sõnavabaduse piiramine hiilib sportlaste ümber, eeskätt saab rääkida autoralli MM-sarjast, kus viimasel ajal on sõitjate, fännide ja kindlasti ka FIA ehk Rahvusvahelise autoliidu enda jaoks keeruline aeg. Lahendusi ei paista kuskilt ning vaikus on kõrvulukustav. 

Lisaks sõitjatele on kindlasti märganud probleemi juba varem ka tähelepanelikumad spordisõbrad – sõitjad on hakanud saama massiliselt karistusi, seal hulgas rahatrahve. Selle taga on 2025. aastal jõustunud FIA uued reeglid, mis keelavad WRC (World Rally Championship) sõitjatel ja meeskonnaliikmetel kasutada “ebasündsat” keelekasutust avalikes intervjuudes ja raadiosides. Sõitjate jaoks sai viimaseks piisaks karikasse kui pärast hooaja teise ralli punktikatset andis prantslasest rallisõitja Adrien Fourmaux WRC ülekandes intervjuu, milles kasutas “ebasobivat” väljendit. Teadaolevalt oli selleks “kohutavalt pahaks” väljendiks olnud “I fucked up yesterday”. Fourmaux'le määrati 10 000 euro suurune trahv, millele lisandub kaks korda suurem tingimisi karistus. See jõustub kui prantslane järgmise 12 kuu jooksul sama viga kordab. 

Just see intsident tõigi kaasa uue ühenduse loomise – World Rally Drivers’ Alliance (WoRDA), mis seisab sõitjate huvide eest, sarnaselt vormel 1 GPDA-le. “Kõrvulukustava vaikuse” all pidasin silmas seda, et järgmisele rallile läksid sõitjad kokkuleppega, et intervjuude ajal vaikitakse täielikult või vastatakse oma emakeeles. Seetõttu saime Keenia ralli ajal kuulda lisaks teistele nt jaapani- või kõmrikeelseid intervjuusid. Ja neid loomulikult ilma tõlketa, sest kiiruskatseid näidatakse otseülekandena. 

Kogu see olukord on totter, aga ka nukker samal ajal. Ühelt poolt on naljakas vaadata, kuidas suur ja tähtis FIA tegeleb sportlaste suuvärgi ülepingutatud kontrollimisega, selle asemel, et tegeleda sellega, et spordiala välja ei sureks (viimasel ajal tundub, et see on sinna teel). Teiselt poolt vaadates on aga natuke hirmus, sest kui juba “fucked up” väljendi kasutamise eest selliseid trahve määratakse, siis tekib paratamatult küsimus, et mis saab siis, kui mõni sõitja pinge all täielikult murdub ja midagi tõeliselt kohatut ütleb? 

FIA ja kindlasti ka paljud teised näevad aga olukorda teisiti. Nende pressiesindaja sõnade kohaselt FIA, nagu ka mitmed teised rahvusvahelised spordi juhtorganid, järgib käitumiskoodeksit, mis määrab, mida nad sõitjatelt ja nende meeskondadelt ootavad: "Noored fännid peavad juhte eeskujuks ja nad on motospordi saadikud kogu maailmas. See, kuidas sõitjad sündmustel käituvad, on tõesti oluline. Koodeksi eesmärk on propageerida

parimaid sportlikus meisterlikkuses ja lugupidamises, see hõlmab ka keelega seotud ootusi, mida avalikkus võib pidada solvavaks või sobimatuks”. 

Kuid kui kaugele peab minema selleks, et vaatajaid ebaviisakate sõnade eest kaitsta? Siinkohal räägime spordialast, kus sõitjad läbivad potentsiaalselt eluohtlikke kiiruskatseid metsades ja kaljuservadel, ning seda ligi 200km/h. Vaid sekundid peale katse lõppu surutakse neile mikrofon autosse, tihti juba enne seda kui nad jõuavad kiivri kinnituse lõua alt lahti teha. Võibolla tundub, et viga on üldises ülesehituses ja et intervjuud võiks lihtsalt hiljem tulla. See aga kaotaks ära kogu nende eesmärgi – saada kätte sõitja siiras ja filtreerimata emotsioon, olgu see siis positiivne või mõnda paha-paha sõna sisaldav enesekriitika. 

Kui sportlastelt võetakse võimalus end vabalt väljendada, siis selle tagajärjel kaob midagi palju olulisemat kui mõni ebaviisakas sõna – kaob inimlikkus, vahetus ja kontakt publikuga. Võib-olla peaksidki spordi juhtorganid endalt küsima, kas nad soovivad kasvatada eeskujusid, kes on ehtsad, või kuulekaid ebaautentseid ideaalkujusid, kes ei ütle kunagi midagi valesti, sest nad ei ütle lõpuks üldse midagi. Sest kui sportlased vaikivad, siis ka sport ise muutub vaiksemaks. Ja see on juba tõeliselt "fucked up".