Arstiabi(tus)

Erakorralise meditsiiniabi ja eriarstiabi visiiditasu hinnatõus süvendab Eesti elanike  terviseprobleeme, sest see võib jätta majanduslikult haavatavad inimesed, näiteks tudengid  nagu ka mina ise, vajalikust arstiabist ilma. Kas visiiditasu hinna neljakordne tõstmine on  samm, mis aitab meditsiinisüsteemi tõhustada või viib see siiski suurema ebavõrdsuse ja  ebatervema ühiskonnani? 

Tudengid ei ole kunagi olnud jõukad ja kindlasti ei ole me seda ka praegu. Üha enam võetakse  meilt hoopis ära, nii otseselt kui kaudselt. Kahjuks ei osutunud aprillinaljaks ka visiiditasude  märkimisväärne tõus. See tähendab, et eriarsti poole pöördudes peame esmalt kuudepikkuses  järjekorras ootama ning seejärel 20 euro võrra rahakotti kergendama. Miks ei laiendatud  hinnasoodustust tudengitele? 

Just noorena on oluline hoolitseda oma keha eest nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil, et  tervisemure ei hakkaks suurenema nagu veerev lumepall. See on tähtis inimese isiklikust  vaatest, kuid ka suuremas pildis riigi jaoks. Toon paralleeli: Noort puud tuleb ikka kasta ja  toestada, et tema tüvi saaks tugev ja sirge ning oleks jõuline kandma viljakaid oksi. Nii on ka  noortega, kes alles iseseisvasse ellu astunud ning ülikoolis iseenda ja ühiskonna hüvanguks  teadmisi omandavad. Tudengid vajavad tuge, mitte üha tugevnevaid tormituuli, mis  suurendavad ebavõrdsust. 

Valitsuse arvates ei mõju erakorralise meditsiini- ja eriarstiabi suurenenud visiiditasu Eesti  elanike tervisele negatiivselt ega jäta kedagi abita, vaid suunab inimesi oma tervisemurega  esmalt perearsti vastuvõtule. Eesmärk on vähendada eriarstide ja erakorralise meditsiini  töötajate koormust. Suurenenud visiiditasu paneb inimesi mõtlema, kas mure vajab erakorralist  sekkumist, eriarsti või on selle lahendamiseks pädev ka perearst. Nii saab välja juurida mustri,  kus iga väiksemagi murega pöördutakse kiire abi saamiseks erakorralisse meditsiiniasutusse.  Lisaks püüab Valitsus üha süvenevas rahapuuduses leida viise, kuidas riigi eelarvet tasakaalus  hoida. 20-eurone visiiditasu on panus riigi kulutuste katmiseks. Keegi ei maksa seda ju iga päev. 

Kes meist ei oleks aga kuulnud lugusid, kuidas perearsti vastuvõtule on keeruline pääseda või  on tema poolt määratud ravi pelgalt Paratsetamool. Halvimal juhul oled sinagi selles olukorras  olnud. Kuni meil on sellised juuretasandi probleemid, siis ei saa me ka pahaselt vaadata otsa  inimestele, kes püüavad taskukohase hinnaga muudest olemasolevatest asutustest abi leida.  Väga oluline on hoopis tõhustada ja ühtlustada perearstile pääsemise süsteemi, et inimesed  usaldaksid perearsti ja tahaksid esmalt tema poole pöörduda. 

Rahapuudus on tõeliselt suur mure, kuid maksumaksjaid tervise arvelt koorida on alatu. Edukas  ja õpingutele keskendunud tudeng on tuleviku alustala vaid siis, kui tema vaimne ja füüsiline  tervis on korras. 

Jätkuvate maksutõusude, tulemusstipendiumi kaotamise ja üleüldise inflatsiooni taustal ei ole  20-eurone visiiditasu rõõmustav uuendus. Arsti juurde minemisega viivitamine võib viia  terviseseisundi halvenemiseni, mille tulemusel vajatakse hiljem veelgi kallimat ja keerukamat ravi.  Arstiabi kättesaadavuse piiramine majanduslike vahendite kaudu ei ole kooskõlas kvaliteetse ja õiglase arstiabi võimaldamisega võrdväärselt kõigile Eesti elanikele, sh tudengitele. Kuigi aeg on ammu edasi arenenud, siis näib tänini kehtivat vanasõna: vaese tohter on Jumal, aga rikka jumal on tohter. 

 

Kasutatud allikas: 

Ravikindlustuse seadus – Riigiteataja  https://www.riigiteataja.ee/akt/112122024022?leiaKehtiv