Kõrgharidus on investeering tulevikku

On varahommik 18. septembril 2050. Tallinna Ülikooli teadlaste foorum on täis tukkuvaid tudengeid. Paljud neist tulid otse töölt – öised vahetused kulleri või klienditeenindajana on muutunud igapäevaseks. 

Ülikooli seintel vilguvad reklaamid: „Õpi ja maksa hiljem!“ ning „Taskukohane diplom järelmaksuga!“. Tasuta kõrgharidus on ammu kadunud. Nüüd on haridus nagu kaup – see, kellel on raha, saab õppida. Teised peavad töötama, laenu võtma või üldse loobuma. 

Kõrgharidus peaks olema üliõpilastele tasuta, sest see tagab ligipääsu teadmistele sõltumata sotsiaalmajanduslikust taustast ning võimaldab noortel keskenduda õpingutele ilma, et nad peaksid end tööga üle koormama. Juba praegu on paljudel noortel vaja töötada õpingute kõrvalt, et katta igapäevaseid kulusid. Kui haridus oleks tasuline, sunniks see veelgi enam üliõpilasi töötama ning see võib omakorda vähendada nende keskendumist õppimisele ja pärssida akadeemilisi tulemusi. Eurostudent 8 uuringust selgub, et Eesti üliõpilastest 70% töötab kogu semestri vältel või semestri vältel aeg-ajalt. 

Samuti aitab tasuta kõrgharidus tagada, et riigis jätkuks haritud tööjõudu. Kui ülikooliharidus muutuks tasuliseks, langeksid paljud võimekad noored süsteemist välja lihtsalt seetõttu, et neil pole piisavalt ressursse. See ei ole mitte ainult ebaõiglane, vaid ka kahjulik riigi majandusele ja arengule pikas plaanis. Eurostudent 8 uuringust selgub, et juba hetkel peavad 43% tööl käivatest tudengitest seda tegema ainult sellepärast, et muidu ei saaks nad endale kõrgharidust lubada. Kui me soovime tugevat ja innovaatilist ühiskonda, peaksime investeerima haridusse, mitte looma uusi barjääre. 

Kõrghariduse tasuliseks muutmine tähendaks, et kõrgharidust omandavate õpilaste arv väheneks, millest kannataks pikas plaanis enim riik. 

Samas on ka teistsugune vaatenurk: kõrgharidus ei peaks olema üliõpilastele tasuta, sest see seab riigile (maksumaksjatele) suure rahalise koormuse. 2025. aastal on riik planeerinud kõrghariduse rahastamiseks 262,6 mln eurot, mis oleks maksumaksjate kanda. 

Lisaks tähendab tasuta kõrgharidus, et ka need, kes ei lähe ülikooli, peavad seda oma maksudega rahastama. Kas on õiglane, et ülikooli mitte minevad inimesed maksavad kinni teiste ülikoolihariduse? Samal ajal on mitmetes riikides kasutusel süsteem, kus ülikoolihariduse omandajad tasuvad oma hariduse eest ise, näiteks läbi õppelaenude, mida saab tagasi maksta pärast tööturule sisenemist. Selline lähenemine võiks vähendada maksumaksjate koormust ning tagada, et hariduskulud jaotuvad õiglasemalt, samal ajal tagades, et inimestel on ikkagi ligipääs kõrgharidusele. 

Kuigi tasuta kõrgharidus võib esmapilgul tunduda riigile kulukas, on see tegelikult investeering tulevikku, mitte lihtsalt kuluartikkel. Väikeses riigis nagu Eesti, kus inimkapital on üks peamisi ressursse, määrab hariduse kättesaadavus meie ühiskonna konkurentsivõime ja majandusliku arengu. Kui tahame tagada haritud ja kvalifitseeritud tööjõu, tuleb haridust toetada süsteemselt ja pikaajalise strateegiaga. 

Tasuta kõrgharidus aitab vähendada ebavõrdsust ja tagab, et ka andekad noored, kellel puuduvad majanduslikud võimalused, saavad oma potentsiaali realiseerida. Samas on selge, et kõrgharidussüsteemi rahastamine peab olema jätkusuutlik. Selleks on vaja hästi läbimõeldud rahastusmudelit, mis suudaks tagada nii ülikoolide kvaliteedi kui ka tudengite ligipääsu haridusele. 

Kui soovime Eestile tugevat ja innovaatilist tulevikku, ei tohi me näha haridust kui luksust, vaid kui strateegilist investeeringut – sellist, mis tasub end ära mitte ainult üksikisiku, vaid kogu ühiskonna tasandil.