Üksindus ekraanide valguses

Telefonid helendavad hämara kohviku laual, peegeldades tüdrukute nägudele eredat sinakat valgust. Kaks sõbrannat istuvad vastamisi, kohvitassid ees, ent pilgud on endiselt naelutatud telefonidesse. Vahel vahetavad omavahel mõne pealiskaudse lause, kuid vajuvad seejärel taas vaikusesse. Kohvikusse tuldi küll koos, ent ikkagi ollakse eraldi.

Üha enam inimesi tunneb, et sotsiaalmeedia, mis annab võimaluse suhelda paljude inimestega ja olla maailmaga kursis, viib tegelikult sügavate inimestevaheliste suhete vähenemiseni ning süvendab eraldatust ja üksindustunnet. Pinnapealsed vestlused, meeldimised ja kommentaarid loovad küll illusiooni sotsiaalsest suhtlusest, kuid sageli jääb puudu sügavast emotsionaalsest kontaktist ja päris lähedusest. Võib tunduda, et ollakse kõigiga pidevas kontaktis, ent tegelikult süveneb tunne, et millestki jäädakse ilma. See nähtus on FOMO (fear of missing out), eesti keeles hirm millestki ilmajäämise ees – üks levinumaid tundeid, mida sotsiaalmeedia võib tekitada. 

Tänapäeval võib küll väita, et „21. sajandil ongi kõik kolinud ekraanile“, kuid kas see tähendab, et peaksime loobuma isiklikest kohtumistest? See, et midagi on muutunud normiks, ei tee seda veel heaks ega kasulikuks. Kui võtame omaks mõtteviisi, et ekraanisuhtlus on piisav lihtsalt seetõttu, et see on laialt levinud, langeme ringtõestusse. Me õigustame midagi ainult selle olemasolu kaudu, ilma analüüsimata, kas see on tegelikult hea või kasulik.

Teisalt ei muuda sotsiaalmeedia inimesi vaid üksildasemaks – see ka ühendab, aidates hoida sidet kaugel elavate sõprade ja pereliikmetega. Eriti oluline oli see COVID-19 pandeemia ajal, kui paljude jaoks oli sotsiaalmeedia ainus viis isolatsiooni leevendamiseks. Samuti teeb see uute tuttavate, kogukondade ja tugivõrgustike leidmise lihtsamaks kui kunagi varem. Näiteks "Body Positivity" liikumine sai alguse just sotsiaalmeediast, aidates tuhandeid inimesi oma kehaga enesekindlamalt tunda. Samamoodi pakub Facebooki grupp “Eestlased välismaal” tuge ja nõu võõrsil elavatele eestlastele.

Noore üliõpilasena, kelle töö ja õpingud nõuavad suuresti ekraanide taga viibimist, hindan siiski eelkõige reaalelu suhtlust. Tunnen, et isiklikud kohtumised ja näost näkku vestlused annavad palju rohkem kui ükski sotsiaalmeediaplatvorm suudaks. Nagu paljudes eluvaldkondades, on ka siin võtmesõnaks tasakaal. Sotsiaalmeedia mõju sõltub sellest, kuidas ja kui palju seda kasutatakse. Kui see muutub peamiseks suhtlusviisiks, võib see suurendada üksindustunnet. Kui aga kasutada seda teadlikult, võib see muutuda kasulikuks vahendiks inimeste ühendamisel. Seega, kui viibid sõbrannaga kohvikus, tee nii, et jääks aega ka teineteisele.