Metsarikkus või majanduslik kasu - kas peame valima?

Eesti metsapoliitika vajab muutust, et meie loodusvarad oleksid ka tulevikus kaitstud. Kuigi metsamajandus on oluline osa majandusest, ei tohiks sellel olla eelis looduskaitse ees. Meie metsad pakuvad elupaika paljudele liikidele, reguleerivad veevarusid ja aitavad võidelda kliimamuutustega. Paljud looduskaitsjad nagu ka mina, usun, et on viimane aeg võtta kasutusele säästlikumad ja loodussõbralikumad majandamisviisid. Meie metsade kaitsmiseks peaksime õppima teistelt Euroopa Liidu riikidelt, kus liigirikkuse säilitamine ja säästev majandamine on tõstetud esikohale. Ainult nii saame tagada, et meie metsarikkus säilib ka tulevastele põlvkondadele. 

Eestis on metsaraie muutunud massiliseks just majanduslike huvide tõttu. Metsad muutuvad järjest enam tooraineks, mida tuleb kiiresti ja odavalt kätte saada. See on osa suuremast probleemist, milles lühiajaline kasu asetatakse kõrgemale kui pikaajaline loodushoid. Majanduse kiire tulu teenimise nimel unustatakse, et metsade taastumine ja ökosüsteemide stabiliseerumine võtavad aega. Samal ajal, kui majanduslik kasu toob tulu vähestele, kannatavad kõik teised: kohalikud kogukonnad, metsaelustik ja ka meie, kes soovime looduses puhata. On selge, et loodushoid peab olema tasakaalus majanduslike huvidega, et tagada elukeskkonna jätkusuutlikkus.  

Riiklik metsanduspoliitika soosib suuremahulist raieõiguste andmist ja vähest järelevalvet. Selle tulemusena ei suudeta tagada metsade majandamisel pikaajalist jätkusuutlikkust. Kui praegune suund jätkub, võib meie metsarikkus peagi olla vaid mälestus. Hoolimata keskkonnaorganisatsioonide hoiatustest ja teadlaste murest, jääb poliitiline tahe napiks. Kui me ei muuda praegust poliitikat, võivad tulevased põlved meid süüdistada loodusväärtuste hävitamises. Miks me ei võta õppust teistelt Euroopa riikidelt nagu Rootsi, kus metsanduspoliitika keskendub jätkusuutlikule metsakasutusele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele? Samuti võiksime vaadata Soome poole, kus rõhutatakse säästlikku metsamajandust ja kohalike kogukondade kaasamist. Selline lähenemine tagab, et metsad säilitavad oma väärtuse ka tulevikus. 

Mõned võivad väita, et metsade majandamine on Eesti majanduse selgroog ning puidutööstus pakub tuhandeid töökohti. Ilma raieõiguseta kaotaksid paljud inimesed oma elatise ja majandus langeks. Siiski unustatakse tihti, et taastumatu ja liigse raiega kurnatud metsad ei too pikas perspektiivis tulu. Lühiajaline kasu võib lõpuks viia suuremate probleemideni, sest kahjustatud looduskeskkond ja hävitatud elupaigad vähendavad ka metsamajanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Tuleb arvestada, et majanduslik areng ei tohi toimuda looduse arvelt, vaid need kaks peavad toimima kooskõlas. 

Kuigi ametlikult istutatakse maharaiutud metsa asemel uusi puid, ei suuda noored metsad täita sama ökoloogilist rolli kui vanad ja liigirikkad metsaalad. Noor mets ei paku elupaika paljudele liikidele ega säilita meie loodusväärtusi. Metsa taastamine võib võtta aastakümneid, kuid tekitatud kahju võib olla pöördumatu. Mets on elusorganism, mitte lihtsalt puude kogum ja selle kaitsmine peab olema prioriteet. 

Eestlaste side metsaga on ajalooline ja sügav. Metsa hävitamine ei ohusta ainult loodust, vaid ka meie kultuuri ja identiteeti. Metsad on osa meie rahvuslikust pärandist ja nende hävitamine vähendab meie sidet looduse ja traditsioonidega. Kas oleme valmis loobuma oma metsarikkusest ja sellega kaasnevast vaimsest ja kultuurilisest väärtusest? Metsades on peidus meie esivanemate lood ja pärimus, mida ei saa taastada uue istandusega. Metsade kadumine on kaotuseks mitte ainult loodusele, vaid ka meie rahva hingele.

Meie metsad ei ole pelgalt puiduvaru - need on ökosüsteemid, kultuurilised sümbolid ja looduslikud puhkealad. Metsade kaitse on hädavajalik investeering meie tulevikku. On aeg tegutseda, et säilitada metsad ka järgmistele põlvedele. Peame otsima tasakaalu majanduse ja looduse vahel, et kindlustada nii looduskeskkonna kui ka inimeste heaolu.