Seksitöö – osavalt maskeeritud naiste rõhumine

Aasta oli 2021, mil sotsiaalmeedia sensatsioon ja räppar Danielle Bregoli, artistinimega Bhad Bhabie, sai 18-aastaseks. Täiskasvanuiga võeti vastu tavatul moel, avades erootilise sisu avaldamiseks OnlyFansi konto ja teenides esimese päevaga neli miljonit dollarit. Olles ise noor naine ja tudeng, kes otsib võimalusi lisaraha teenimiseks, on mul üsnagi lihtne end sellises olukorras ette kujutada. Kui oled täis unistusi ja ambitsiooni ning otsid oma kohta maailmas, tundub ahvatlev see kiire ja lihtne tee, mis paistab olevat täis rahalist edu ja populaarsuse kogumist. 

Seksitööd, mille alla kategoriseerin siinkohal ka kaubastatud pornograafilise ja erootilise sisu, ei tohiks propageerida kui kõiki naisi võimestavat ning majandusliku kindlustunde saavutamise viisi. Eriti teravalt puudutab see noori naisi, kes näevad suunamudijaid ja teisi tuntuid isikuid seksitööd glamuurse ja võimestavana kujutamas, luues petliku illusiooni riskivabadusest ja kergest edust. Mida noorukid oma sotsiaalmeedia ajajoonel ei näe, on tõsised terviseriskid, privaatsuse ja turvalisuse puudumine ning vaimne väsimus, mis seksitööstuses ühel või teisel moel võivad ilmneda. Madal teadlikkus nende ohtude kohta ei valmista noorukeid ette seksitöö tegelikkuseks, mille tagajärjed võivad olla valusad. 

Probleem ulatub isiklikust tasandist veel kaugemale, mõjutades kogu ühiskonda. Seksitöö võib tugevdada soolisi stereotüüpe, kus naisi nähakse peamiselt objekti ja meelelahutuse vahenditena, mis omakorda suurendab seksuaalse ekspluateerimise ohtu. Arvestades, kui noorelt hakatakse tarbima erootilist ja pornograafilist sisu, võivad need kuvandid muuta noorte arusaamu suhetest ja seksuaalsusest, tugevdades valesid ettekujutusi naiste rollist ja väärtusest. 

Nii kurb kui see ka ei oleks, räägib ka ajalugu, kuidas naise keha on olnud kontrolli, ärakasutamise ja kaubastamise objekt, mille väärtus on määratud selle järgi, kuidas see teenib meeste soove ja vajadusi. Seksuaaltervise ja -hariduse ekspert Kristina Birk-Vellemaa on öelnud, et vahet pole, kuidas me seksitööd defineerime – see asetub patriarhaalsesse süsteemi. Isegi siis, kui seksitööd nähakse või esitletakse naise pilgu läbi loodud ja naiste võimestamise vahendina, ei tähenda see täielikku vabadust. 

Liberaalfeminism käsitleb seda teemat teistsuguses vaatevinklis. Seksitöö võib anda võimaluse naistele end seksuaalselt vabalt väljendada ja olla majanduslikult iseseisev, saades oma töö eest väärilist tasu. Lihtsustatult öeldes: seksitöö on töö nagu iga teine, millel on oma turg ja nõudlus. Olgu öeldud, et liberaalsed feministid rõhutavad, et ka seksitöötajate kaitseks on oluline seada selged regulatsioonid, näiteks kehtestada miinimumpalk, kindlad töötunnid, vanemapuhkus ja tervisekaitse-eeskirjad. 

Seksitööstuses, nagu ka teistes valdkondades, kujundab nõudlus teenuse või sisu olemust. Mitmed uuringud on tõestanud, et märkimisväärne osa erootilise sisu tarbijatest eelistab elemente, mis sisaldavad vägivalda, alandamist või nõusoleku piire ületavaid tegevusi. Tekib küsimus, kui palju vabadust on seksitöötajatel tegelikult oma valikutes, kui raha teenimiseks tuleb sisu või teenust vastavalt nõudlusele pidevalt kohandada ning relevantsuse säilitamiseks millegi uue, veelgi pilkupüüdvamaga, lagedale tulla. Seetõttu võivad seksitöötajad olla sunnitud ületama piire, mis ei pruugi olla kooskõlas nende isiklike väärtuste, soovide ega ka potentsiaalsete tururegulatsioonidega. 

Seksitööst ei saa rääkida nagu igast teisest tööst. Seda valdkonda on pea võimatu traditsiooniliste töötingimustega reguleerida, tulenevalt töö olemusest ja turu keerulisusest. Ei saa rääkida ka tõelisest naiste võimestamisest ja majandusliku kindlustunde pakkumisest, kui turg on üles ehitatud kõikuva nõudlusega süsteemile, mida toetab ajalooline naiste rõhumine ja objektistamine.