Noored ei loe enam uudiseid. Kas peaks muretsema?

Mõte hommikusöögi ajal kohvitass käes hommikuse ajalehe lugemisest on minu kui ajakirjandustudengi jaoks küll väga paeluv, kuid kindlasti mitte reaalsus. Selle asemel kirun end iga kord, kui satun “suurte ja tähtsate” inimeste hulka ja luban, et homsest alates loen iga päev uudiseid... ometi sellist harjumust lihtsalt ei ole.

Noored inimesed jäävad tänapäeval päevakajalistest teemadest ühiskonnas aina kaugemaks, mis vähendab ka nende võimet asjades kaasa rääkida. Kui mõned ajakirjandustudengid välja arvata (ja nemad on tõesti üks suure E-ga erand), ei leia tõenäoliselt ühtegi noort, kes sõpradega reede õhtul arutaks, mida eile õhtul “Aktuaalses kaameras” räägiti. Sellegipoolest on noorte teemade ringis teised aktuaalsed ja asjalikud teemad, mis lihtsalt alati ei kattu sellega, millest räägib ülejäänud ühiskond. Kuidas aga peaks üks noor inimene suutma ühiskondlike probleemide olemust üldse mõista, kui puudub terviklik ja igapäevane ülevaade sündmustest, mis neid probleeme illustreerivad?

Noortena mõistame, et uudised on olulised, ent nende regulaarne tarbimine kuidagi ei edene. Esimese hooga võib süüdistada ajakirjandust. Pikisilmi ajakirjanduse ümbersündi ootava ajakirjandustudengina teen seda hea meelega. Täpsemalt pean silmas tehnilisi ja keerukaid käsitlusi teemadel, mis võiksid teoorias ka noori inimesi huvitada. Näitena võib tuua praeguse kajastuse koalitsioonikõneluste läbirääkimisest, millest on ühel noorel inimesel ilmselt pigem keeruline aru saada, aga mis veel hullem, tal tõenäoliselt pole isegi huvi süvenemiseks. Reeglina nõuab klassikaline ajakirjandus kas ajaloolist mälu (eriti näiteks poliitika puhul), arusaama probleemi või teema laiemast kontekstist või veidi pikemalt aega, et teema kohta lisaks lugeda. Õhtulehe “Roosa reporter” on vaid üks näide sellest, kuidas meediamajad ka ise sellele probleemile püüavad lahendusi otsida (mis on iseenesest super), kuid raske on hinnata, kui hästi see neil hetkel ka õnnestunud on.

Lisaks tuleb mängu ka noorte enda motivatsioon lugeda ja end teemadega kursis hoida. Reutersi Uuringuinstituudi poolt tellitud uuringust selgus, et paljude noorte jaoks on uudiste tarbimine praegusel kujul justkui kohustus (Galan et al., 2019). Seega ei ole üks noor kuigi motiveeritud orienteeruma keerulises ajakirjanduslabürindis, mis omakorda viib ta järjest kaugemale ka ühiskondlikust debatist.

Samas võib väita, et noorem põlvkond on alati omas mullis kasvanud, see käib asja juurde ja küll need noored üks hetk ka normaalseteks haritud inimesteks sirguvad. Nende võõrandumine klassikalisest meediaruumist ja seeläbi ka ühiskondlikest aruteludest ei ole sugugi nii hull. Ajakirjandus ei saagi olla korraga huvitav ja arusaadav 40-aastasele ja 16-aastasele ning ammendavat sisu kõigile pakkuda ei olegi võimalik.

Väita, et “asi ei ole nii hull” on aga küllaltki lühinägelik, sest selle peale võib küsida, millisel hetkel peaks täpselt toimuma see maagiline muutus, et nüüd täna ärkan noore inimesena üles ja järsku olen kursis päevakajaliste aruteludega minu ümber ning samuti tekkis mulle üleöö juurde ajalooline mälu. Laiem arusaam asjadest tekib siiski pikema aja jooksul ning mida hiljem juurdub harjumus olla kursis teemadega, mis siin meie väikeriigis ühiskonda mõjutavad, seda hiljem ka realistlik arusaam asjadest tekib.

Lisaks sellele ei ole tänapäeva noortel enam sama motivatsiooni tarbida ajakirjandust kui kunagi varem. Tõsi, siit võib välja arvata kriisiolukorrad, kus kõige kiirem ja usaldusväärsem infoallikas on reeglina ajakirjandus, aga kahjuks või pigem siiski õnneks ei kesta kriisid igavesti. Elades heaoluühiskonnas ning omades ligipääsu kõikvõimalikele ahvatlevatele alternatiividele, siinkohal pean eelkõige silmas sotsiaalmeediat, ei ole minul noore inimesena just kõige suurem praktiline vajadus olla kursis näiteks teemadega, mida uus valitsus parasjagu koalitsioonikõneluste raames arutab.

Noorus ei ole täiesti hukas ja noortel on omad huvid ja teemade ringid, aga tänasel päeval ei suuda klassikaline ajakirjandus enam noort inimest oma käsitlustega kõnetada ning see kisub lõhet “noorte inimeste teemade” ja ülejäänud ühiskondliku debati vahel aina suuremaks. Kõik noored ja ka täiskasvanud ei suudagi olla alati kõigega kursis ning mõne jaoks polegi see oluline, seega ei tasuks üleliia sellepärast muretseda, kuid meediamajad võiksid leida lahendusi, et siiski proovida noorteni rohkem jõuda.

1. Galan, L., Osserman, J., Parker, T., Taylor, M. (2019). How Young People Consume News and The Implications For Mainstream Media. Reuters Institute. https://reutersinstitute.politics.ox.ac.uk/sites/default/files/2021-02/…