Aita lapsel leida rõõm. Kuidas saavad leinatoetuslaagrid aidata lähedase kaotanud lapsi?

 

Kuidas leinatoetuslaagrid aset leiavad?

Igal aastal saadetakse kohalikele omavalitsustele infokiri laste leinatoetusprogrammist. Algul saadab kohalik omavalitsus Laste ja Noorte Kriisiprogrammile anonüümse info laste suhtes, kes võiksid programmist huvitatud olla ning seejärel toimuvad intervjuud lastega. Intervjuudes selgitatakse välja, kas nooruk sobib laagrisse, sest kõik ei ole laagriprogrammiks sobilikud ning võivad vajada individuaalset lähenemist. Mõned lapsed jõuavad programmini ka läbi tuttavate soovituste ja suunamise. Leinatoetuslaagris saavad osaleda 8-18aastased noored ning lähedase surmast peab olema möödas pool kuni kaks aastat. Tavaliselt on alguses kokku umbes 150 last, kellest 45 tuleb laagrisse.

Leinatoetuslaagrid algavad kaheksapäevase suvelaagriga, millele järgnevad kolmepäevased jätkulaagrid sügisel ja kevadel. Laagris moodustatakse vanuse järgi grupid ja viiakse läbi nii ülelaagrilisi kui ka grupisiseseid tegevusi.
Lastele lähenemine ja grupitegevused varieeruvad eri vanustes, kuid enda grupp on lapse jaoks nagu toetusgrupp. Iga grupi juhid ja laagri vabatahtlikud viivad läbi erinevaid mänge, vestlusi ja käelisi tegevusi, mille käigus või tagajärjel proovitakse aru saada oma tunnetest, õpitakse toime tulema läbielatud trauma ja leinaga ning vahel leitakse ka hingerahu.

Minu laagriaeg

Mina osalesin laagris aastatel 2009 ja 2010, kui minu isa surmast oli möödas üks aasta. Laagritesse võetakse üldjuhul lapsi alates kaheksandast eluaastast, kuid mina olin just saanud seitsmeaastaseks, olles laagri noorim. Kuigi olin ainult seitsmene, sain selgesti aru, miks ja kus olen ning uskusin, et sellest on mulle kasu. Loomulikult ei näinud ma iga meeleoluka mängu ja põneva tegevuse taga sügavamat mõtet, millele keskendusid ja mida analüüsisid grupijuhid. Minu jaoks oli laager turvaline koht, kuhu olid kokku tulnud sarnase trauma läbi elanud noored, kes mõistsid kõik kuidagi teineteist.

Minu grupi juhid olid Kaupo ja Merike, kes on mõlemad senini minu jaoks olulisel kohal. Tagasi mõeldes tundub kummaline, et nii lühikese aja jooksul suutsin luua tugeva sideme ja hakkasin neid usaldama keerulisel teemal, nagu on lapsevanema kaotamine. Ma polnud kunagi varem kohanud niivõrd südamlikke, mõistvaid ja lihtsalt heatahtlikke inimesi, kellest said vaid mõne päevaga võõrastest minu jaoks olulised teejuhid.

Merike mainib korduvalt, et ma olin super laps – ääretult positiivne, tubli ja kiire kohaneja. Laagrite kokkuvõtteid sirvides loeb ta välja minu arusaama surmast, hingedest ja väärtustest. Ma arvasin, et surnud on nähtamatud ja saavad läbi minna igalt poolt, seda illustreerib ka minu joonistatud perepilt, kus olen paberile jätnud täpselt nii suure tühja koha, et sinna saaks veel ühe isiku lisada. Oli mäng, kus iga laps iseseisvalt toimetas ning külas käisid erinevad tegelased. Kui minu mängu tuli külla politseinik, olevat mina ta rõõmsalt uksest sisse kutsunud ja süüa pakkunud, selles nägid grupijuhid minu hoolitsevat ning positiivset suhtumist. Kui juttu tuli hingedest ning mis tundeid ehk hingelaekaid meie sees leidub, mainisin mina kodulaegast. See pole küll tunne, aga sellest sai välja lugeda, et kodu on minu turva- ja kindlustunne, mis näitas kaudselt minu tervet olemist ja helget mõtlemist.

Leinatoetuslaagrid olid sellel ajal kindlasti minu suurim abi ja tänu millele leidsin sisemise harmoonia ning õppisin oma tunnetest rääkima ja neid väljendama. Minu meenutuste järgi on see alati olnud paik, kus puudus negatiivsus ning hukkamõist. Igat last kuulati ja väärtustati ning ma ei pidanud midagi kartma. Suvises laagris nägin musta liblikat ning sellest sai minu jaoks sisemise rahu ja tunde, et olen hoitud, sümbol.

Minu kiri tulevasele laagrilapsele viimasest laagrist. Foto: erakogu

MTÜ juht Maire Riis

Kolleeg on öelnud: „Kui Maire töö võtta väikesteks tükkideks, oleks suurt meeskonda vaja.” Maire Riis on MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogrammi algataja, eestvedaja ja juht ning on teinud seda tööd nüüdseks juba 26 aastat. Ta pole kordagi mõelnud, miks ta seda kõike teeb, vaid tunneb, et see oli kutse ja seda on vaja.

Kohe esimesel hommikul pärast Estonia katastroofi tekkis Mairel meeletu tahe aidata. Aidata neid lapsi, kelle pereliige läks Estoniale ega naasnud kunagi. Ta ei suutnud olla lihtsalt kõrvalseisja ning otsustas teha kõike seda, mida ta teha saab. Tema sõnul jõudsid kõik võimalused temani otsimata ning üks asi viis teiseni, millest on tänaseks sündinud laste leinatoetusprogramm ja -laagrid.

Küsimusele, kuidas ta seda tööd nii kaua teinud on, vastab Maire, et töö juures on hoidnud teda kaks asja. Üheks on usk ja teadmine, et see, mille eestvedaja ta on ja mida nende meeskond teeb, aitab leina kogenud lapsi. Teiseks põhjuseks on nii kokkuhoidva tiimi kui ka enda pühendumine teemasse ning lõpmatu soov aidata. Paratamatu on aga see, et teinud nii suure mahuga tööd juba pea 30 aastat, väsitab see ära. Eriti on Mairet pannud mõtlema koroonaaeg ja ka isiklikud vastutuuled ning endamisi arutab ta, kuidas minna edasi.

Grupijuht Merike Sarapuu

Merike on olnud leinatoetuslaagrites grupijuht alates 1995. aastast, kui toimus esimene laager Estonia katastroofi lastele, ning plaanib ka edaspidi programmiga jätkata. Laagriteni jõudis ta Maire Riisi kutsumise peale, nad olid varasemalt koos koolitustel osalenud.

Merike ei karda tunnistada, et alguses oli ta kogu programmi suhtes ääretult skeptiline ja kahtlev. Programmi rahastas Rootsi ja rootslased õpetasid grupijuhte välja. Merike ei uskunud nende meetodeid ja arvas, et sellised lähenemised nagu leinatoetuslaagrid Eesti lastele küll ei sobi. Hiljem on ta leidnud, et tegu võis olla lihtsalt tema enda ebakindlusega. Esimestel laagripäevadel tekkis aga hoopis teine emotsioon ning ta meenutab siiani, kuidas koridoris Rootsi kolleegi nähes talle rõõmsalt hüüdis: „Yes, it really works!” Side Rootsiga kestab leinatoetusprogrammil tänaseni.

Raskused ja mured

Kuigi tegu on väga heatahtliku ja õilsa tööga, esineb eri tasandeil ka palju probleeme. Organisatsiooni tasemel on peamiseks raskuseks ressursside puudus, seda nii aja, raha kui ka inimeste näol. Programmi meeskonnas on suurem osa liikmetest olnud seal algusest peale ning kogenud inimesed on juba vanad. Merike toob välja, et vähe on tegeletud järelkasvuga, kuigi vilistlaste kaasamine on vaikselt tõusmas ning loodetavasti see nii ka jääb. Maire meelest saaksid vilistlased aidata ettevalmistustöödes ja reorganiseerimises.

Ühiskonna tasemel on puuduseks see, et Eestis napib vaimse tervise spetsialiste. Sein tuleb ette, sest organisatsioonina tahetakse ja proovitakse abi ning toetust leida, kuid tihti polegi see lihtsalt spetsialistide puuduse tõttu võimalik. Samuti leidub raskusi suheldes kohalike omavalitsuste ja teiste organisatsioonidega, mille kaudu lapsed MTÜ-ni jõuavad. Kriisiprogrammi juhi sõnul vastab leinatoetusprogrammi infokirjadele umbes 30% KOV-idest ning mitmed pered ei saa seetõttu programmist teadagi.
Kahtlemata esineb raskusi isiklikul emotsionaalsel tasandil. Kuigi proovitakse olla ise erkad ning rõõmsad, tuleb siiski ette jõuetust. Mõni laps või juhtum püsib meeles ka töövälisel ajal ning töö ei lõpe kunagi. Merike ütleb: „See on valus töö, aga see on ilus töö.”