Samm sammu - "Käisin kooli sisseastumisel"

kirjutan õhtuti oma märkmikku ja loomingulisus väljendub Simsis ehitades. Olen sellega praegu rahul. Natuke aega tagasi olin väga rahutu, nutsin palju. Kahtlesin endas, oma teadmistes, oskustes, võimetes. See oli päris võimas torm, mis nüüdseks on maha rahunenud, aga pinnavirvendusi sarnastel teemadel tuleb ikka ette.

Olen lastega nii kaua kodus olnud ja end enesekindlalt ja mugavalt tundma hakanud. Ihkasin mugavustsoonist välja, aga kui mulle lendasid kuu aega järjest kõik mu puudused ja ebakindlused näkku, siis hakkas halb ja ärev. Kuigi see oli võrdlemisi valus, tunnistasin neist paljusid ja astusin sellega sammu nende parandamise poole. Arvasin, et tean, kes ma olen, mis mu tõekspidamised ja südamesoovid on, aga mul on veel palju õppida.

Eneselegi tundmatu enesekindlus

Ma käisin kooli sisseastumisel. Kirjutasin essee ja käisin vestlusel. Arvan, et mulle tuli kasuks see võrdlemisi obnoxious (ebameeldiv – inglise.k) enesekindluse sööst, sest olen veendunud, et tagasihoidlikuma hoiakuga oleksin ma võib-olla märkamatuks jäänud, aga kui selgusid tulemused, muutus see kõik tühiseks, isegi kahetsusväärseks.

Ei saa öelda, et oleksin enesehaletsusse langenud, aga suur ärevus tuleviku suhtes oli küll. Mu maailm oli hirmu tõttu nii kitsas ja ma tundsin end täiesti tänamatuna. Tundsin, et olen uskumatult privilegeeritud, aga ei oska seda vääriliselt hinnata või täies potentsiaalis ära kasutada. See segunes omakorda alaväärsustundega. Tundsin enda pärast häbi, võrdlesin end teistega ja ahastasin. Kui ma ei näe iseenda väärtust, kuidas keegi teine siis seda näha saab!

Toetavad sõnad

Hoidsin seda kõike kaua endale, just selle häbi pärast. Kui elukaaslane mu lõpuks rääkima sai, oskas ta mind nii hästi toetada. Mõistis, miks ma midagi tunnen ja ütles, et see on loomulik. Minu jaoks oli suur asi neid sõnu tema suust kuulda, sest tavaliselt olen mina see, kes neid ütleb. Astusin oma pimedusest natuke välja ja nägin oma lugematuid võimalusi palju helgemates toonides, aga samal õhtul tormasin ma juba üksi parki nutma. Helistasin suures ahastuses oma südamesõbrannale ja kui me mõne päeva pärast väikeses Itaalia restoranis suure avatud akna all tapaseid (suupisted –toim.) sõime ja veini jõime, hakkas mul määratult parem. Lahkusime üksteisest sõnadega, et läheb nii nagu läheb, uued võimalused igal juhul.

Ja järgmisel hommikul sain kohvi kõrvale e-kirja, et minu avaldus on märgitud staatusesse “vastuvõetav”. Kuigi ma olin väga suure siseheitluse maha pidanud, siis sügaval sisimas tundsin, et see on minu tee ning ma ei olnud ülemäära üllatunud. See kutsus esile rahuloleva muheluse, milles põimus naer iseenda eksistentsiaalse kriisi üle ja “ma teadsin seda ju algusest peale”. Lähen Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppima.

See oli nüüd üks samm

Üks samm, mis kutsus esile unustusse vajunud ebakindlused, sundis mind nendega tegelema ja ma olen veendunud, et saan veel korduvalt oma mugavustsoonist välja kistud.