Pierre Bordieu: sotsioloogia l`enfant terrible

23. jaanuaril möödus 20 aastat prantsuse ühe mõjukama sotsioloogi ja mõtleja Pierre Bourdieu surmast, mistõttu on paslik meenutada tema olulist panust ühiskondliku mõtteloo arengusse. Bourdieu poststrukturalistlik uurimismeetod ühendab endas seninägematul moel teooria ja empiirika, pidades samal ajal oluliseks säilitada „sotsioloogilist neutraalsust“.

Algselt filosoofiat õppinud Bourdieu kaldus elu jooksul üha enam uurima ühiskonda. Lisaks sotsioloogiliste ja antropoloogiliste teemadega käsitlemisele, jõudis Bourdieu tegeleda ka kunsti ja kultuuri teemadega, mille teemalistest raamatutest esimesed ilmusid juba kuuekümnendatel. Bourdieu ́d on mõjutanud sellised filosoofid nagu Weber, Durkheim, Wittgenstein ja Marx. Bourdieu vaatleb ühiskonda erinevatel tegevusväljadel tegutsevate gruppidena, mida iseloomustavad omavahelised võimusuhted. Tema kirjutamismaneeri iseloomustab võluv keelemäng ja teadlase kohta kirglik ja emotsionaalne väljenduslaad, mis ei jäta ükskõikseks ei tema poolehoidjaid ega kriitikuid. Bourdieu on viljakas autor, kes on avaldanud sadu artikleid ja kümneid raamatuid. Ta on sotsiaalteadustesse toonud ja populariseerinud mõisted nagu väli, doxa, habitus, sümboolne vägivald ja erinevat liiki kapitalid, ilma milleta ei kujuta enam tänapäevast sotsioloogiat ettegi.

On äärmiselt kahetsusväärne, et seni on Pierre Bourdieu sulest eesti keeles ilmunud vaid neli raamatut: 1998. aastal ja uuesti 2005. aastal ilmunud „Meeste domineerimine“; 1999. aastal ilmunud „Televisioonist“; 2003. aastal ilmunud „Praktilised põhjused. Teoteooriast“ ; ja 2008. aastal ilmunud „Visandusi eneseanalüüsiks“. Millegipärast on seejärel Bourdieu teoste eestindamine suikunud unne, mida oleks hädavajalik katkestada. Seniks, kuni kirjastajad võtavad eesti lugejat mõne järgmise Bourdieu raamatuga rõõmustada, tahan lühidalt tutvustada ja lugemisvarana soovitada juba ilmunut.

“Praktilised põhjused. Teoteooriast.“

Oma tutvust Pierre Bourdieu teostega võiks alustada artiklikogumikuga „Praktilised põhjused. Teoteooriast“. Sellesse 1994. aastal ilmunud raamatusse (eesti keeles 2003) on koondatud Bourdieu aastatel 1986-1994 erinevates ülikoolides peetud loengud, mille teemadering ulatub haridusest, riigivõimust, kunstist ja religioonist kuni akadeemilise maailma ja teaduseni. Bourdieu` lt ei tasu armu oodata ühelgi neist valdkondadest: mees kõnnib neist läbi, sepavasar ühes ja Molotovi kokteil teises käes.

Bourdieu sõnul moodustavad erinevad elualad nagu äri, kunst, religioon või teadus suletud universume, millel on oma eriomased, taandamatud huvid ja seadused, mis võivad mõne teise tegevusvälja seisukohast näida absurdsuse või huvide puudusena. Tegelikult on aga selle välja käivitavaks jõuks tunnustus ja sümboolne kapital, mida on võimalik saavutada. Sümboolne kapital võib olla ükskõik milline omadus - mis tahes liiki, kas füüsiline, majanduslik, kultuuriline või sotsiaalne kapital, kui seda tajuvad sotsiaalsed agendid, kelle tajukategooriad võimaldavad seda ära tunda ja omistada sellele väärtust. Erinevate tegevusväljade alusseadused on Bourdieu sõnul tautoloogilised. Need on sotsiaalsed universumid, millel on teiste univesumite seadustest sõltumatu nomos ja mängureeglid.

Bourdieu järgi määrab indiviidide ja gruppide paiknemise sotsiaalses ruumis nende omanduses olev majandusliku ja kultuurilise kapitali määr. Erinevad positsioonid ühiskonnas mis väljendavad erinevate habitustena, loovad läbi neile iseloomulike ja kättesaadavate hüvede, praktikate ja stiilide, sümboolseid ruume. Teatud dispositsioonid maailma suhtes (näiteks teaduslik ja esteetiline) on võimalikud vaid ühiskonnas ebaühtlaselt jagunenud distantsi puhul praktilistest vajadustest, ehk teisisõnu nende eluvaldkondadega saab tõsisemalt tegeleda vaid inimene, kes ei pea muret tundma enda ülalpidamise pärast.

Bourdieu ühiskonnateooria üks kesksemaid mõisteid on domineerimine. Läbi sotsialiseerimise antakse edasi tajuskeeme, mis võimaldavad ära tunda olukordades ja diskursustes peituvaid käske ja neile alluda. Toetudes kollektiivsetele ootustele ja sotsiaalselt sisendatud uskumustele, pressitakse välja alistumist, mida isegi ei tajuta alistumisena. See ongi sümboolne vägivald.

Bourdieu on eriti kriitiline haridussüsteemi suhtes, mis tema sõnul osaleb kultuurilise kapitali jaotamises ja seetõttu ka sotsiaalse struktuuri taastootmises. Haridussüsteem sorteerib lapsed kõrge ja madala kultuurilise kapitaliga õpilasteks ning säilitab nii olemasolevat korda, sest omandatud haridus loob või piirab lapse võimalusi edasiseks eduks. Prantsusmaa tasuliste eliitkoolide lõpudiplomeid võrdleb Bourdieu aadliseisusesse pühitsemisega: see legitimeerib juba algselt olemasoleva sotsiaalse kihistumise ja kinnitab diplomi omaniku pretensiooni valitseda. Bourdieu sõnul ei ole haridusinstitutsioon suutnud teostada sellelt loodetud meritokraatlikku egalitaarsust. Ühiskonna mõistmiseks tuleb mõista selle sotsiaalse ruumi erinevuste struktuuri genereerivat printsiipi, mis pole aga midagi muud, kui võimu või kapitaliliikide jaotusstruktuur selles ühiskonnas.
Mõistagi tekitas Bourdieu hoogne ja lapselikult aus kriitika akadeemilistes ringkondades palju paksu verd. Siiski ei suutnud miski ära hoida selle tagasihoidliku päritoluga filosoofi muutumist sotsioloogia superstaariks, kelle tööd omavad siiani tohutu suurt kaalu.

“Meeste domineerimine“

Esimesena tõlgiti eesti keelde üks Bourdieu hiliseimaid teoseid „Meeste domineerimine“, mis ei ole oma aktuaalsust kaotanud ka tänasel päeval. See on oluline tekst, mida lugeda. Eriti just naislugejat sunnib see otsa vaatama paljudele ebamugavatele nähtustele, millega meie ühiskonnas tuleb kokku puutuda ja mida ehk parema meelega nii väljajoonistatuna näha ei tahaks. Tänapäeva Eestis võib selle õisi näha muu hulgas Euroopa Liidu suurimas soolises palgalõhes, koduvägivalla suures hulgas ning naiste väljajäämises otsustamisest ja juhtimisest.

Bourdieu on võtnud oma analüüsi aluseks eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kabiili (Alžeeria) ühiskonnas tehtud vaatlused, mis oli äärmuslikult patriarhaalse mõtte- ja eluviisiga kogukond. Bourdieu märgib tabavalt, et meeste ja naiste võimusuhted, mis ajaloos esinevad igavesena, on tegelikult vaid jätkuva põlistamistöö saadus, mida sooritavad institutsioonid nagu perekond, kirik, kool ja meedia ja mis tihtipeale ei väljendu mitte dramaatilise vägivalla ja sunni kaudu, vaid pigem läbi igapäevase suhtluse kergete korralekutsumiste, vihjete ning teadvustamata stereotüüpide ja müütide.

Bordieu on oma raamatus palju tähelepanu pühendanud keele kahesuunalisele (kirjeldav ja kujundav) suhtele ühiskonnas käibel oleva võimudiskursusega. Näiteks võib tuua Bourdieu nimetatud, kõikjal Vahemere ümbruses levinud ja keele kaudu väljendatud ritualiseeritud, kosmoloogilised ja ideoloogilised vastandused, mis esitavad oma seostega mehe ülimuslikkust naise ees: kõrge/madal, taevas/maa, sirge/kõver (ja salakaval), valgus/pimedus, aktiivsus/passiivsus jne. Läbi negatiivse omistamise luuakse müüt naise olemuse „teistsugususest”, mis annab ka õigustuse tema kohtlemiseks mittetäielikuna. Prantsuse filosoofi ja feministi Simone de Beauvoir sõnul projitseeritakse naisele kõik see, mida mees kardab, ihaldab ja millest puudust tunneb; see annab naisele ambivalentse ja müstilise rolli, mis määrab ta tegutsema väljaspool ühiskondlikku elu. Sama võtab lühidalt kokku psühhoanalüütik Jacques Lacan, öeldes: „Naine on mehe sümptom“.

Veidi jäi häirima see, et Bourdieu ei ole oma raamatus tähelepanu pööranud naiste agentsusele ning sisemisele vastupanule, millega allasurutud inimrühmad nagu naised, mittevalged või alamklassid on läbi ajaloo domineerimisele vastanud. See võib väljenduda iroonias, vaikses põlglikkuses või lihtsalt energia- ökonoomsuses, kus hoolikalt oma lahinguid valitakse. Teksti edenedes näib Bourdieu hinnangutesse sugenevat üha enam samasugust essentsialistlikku ja stereotüüpset naisekäsitlust, mida ta teise käega üha ümber püüab lükata.

„Meeste domineerimine” kirjeldab igat domineerimise skeemi, olgu siis soolist, rassilist või rahvuslikku. See võib maskeeruda väikesteks süütuteks naljadeks ja joviaalseks sõbralikkuseks, kuid avaldub domineeritavaid pidevalt takistavas, õõnestavas ja diskrimineerivas asjakorralduses.

Sümpaatne ja lausa poeetiline on, et Bourdieu toob välja ühe meesdomineerimise seaduse erandi - armastussuhte, milles ilmneb omakasupüüdmatus ja üksteise tunnustamine ning lõpeb vägivald, arvestus ja alistamine.

Kabiili ühiskonnas käibelolev misogüünne naisekäsitus on tänuväärseks analüüsiallikaks, mis räägib palju ka meie enda moodsa ning demokraatliku ühiskonna vaimsete allhoovuste kohta, mille inetut nägu tänapäeval võrdõiguslikkuse maski alla peidetakse, kuid mis siiski elab veel üsna heas elujõus. Võib küsida, mida suudab see kuuekümnendatel Alžeeria kohta kirjutatud raamat meie endi kohta öelda? Näib, et üht-teist siiski suudab, arvestades, kui suurel hulgal inimestel Eestis paneb isegi naissoost president või peaminister pea plahvatama.

“Televisioonist“

1999. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Hasso Krulli tõlkes ja järelsõnaga „Televisioonist“, mis analüüsib kriitiliselt televisiooni toimimismehhanisme. Bourdieu näeb televisiooni mikrokosmosena, millele rakenduvad omaette seadused ja mida määratleb selle asend üldises maailmas. See on sotsiaalne tegevusväli, mida, nagu ka igat muud tegevusvälja, kujundab keerukas jõuvahekordade struktuur. Võrreldes teiste massimeedia vahenditega, teeb televisiooni eriliseks tema erakordne ulatus ja sugestiivne teadvustkujundav mõju. Bourdieu võitleb jõuliselt telemeedia labastumise, konformsuse ja hambutuse vastu, kuid seisab samal ajal alati lihtsa, ilma võimuta inimese poolel.

Bourdieu`d kas vihatakse või armastatakse. Küllap tuleb see tema jäägitust kompromissitusest, mis iganes teemal ta räägib. Näiteks kõneleb ta ajakirjanikest nii: „[Ajakirjanikke] ümbritseb lugupidamie, mis sageli on nende intellektuaalsete omadustega võrreldes täiesti ebaproportsionaalne...“. Asjaolule lisab pikantsust see, et raamat „Televisioonist“ on üleskirjutus kahest telesaatest, mis salvestati 18. märtsil 1996. aastal Paris Premiere telekanalis, nii et tegelikult nahutab ta (tele)ajakirjanikke nende enda kodukantsis.

Bourdieu arvates on ajakirjanduse püha missioon anda hääl inimestele, kes ei ole kuuldavad. Ta hoiatab selle eest, et televisioon on muutunud sümboolse rõhumise vahendiks, selle asemel, et olla demokraatia instrument. Bourdieu sõnul on tänapäeva televisioon muutunud nartsissistliku ekshibitsiooni paigaks, kuhu tükivad eelkõige need, kellel end oma põhitegevusega nähtavaks teha ei õnnestu. Võrdselt tähtis sellega, mida televisioonis näidatakse, on see, mida seal ei näidata. Kui kodanik ei saa televisiooni kaudu kätte olulist informatsiooni, mida ta oma demokraatlike õiguste teostamiseks vajab, ei saa ta tegelikult mõista ühiskonnas toimivaid protsesse- see käib muidugi ka ülejäänud meedia kohta. Bourdieu sõnul on televisiooni võime peale suruda teatud maailma nägemise viisi, tekitada ja mobiliseerida gruppe ning esile kutsuda afekte, rakendatud poliitilise võitluse teenistusse. Seetõttu on järjekordset uudisnuppu või reportaaži jälgides igati asjakohane endalt küsida, millises suunas mind nüüd kallutada püütakse.

Bourdieu osutab veel ühele televisiooni pealiskaudsust sünnitavale tendentsile: kalduvusele kasutada alati varnast võetavaid „eksperte“, kes fast-finkers`itena kõike kommenteerivad. Säärane kiirmõtlemine tuleneb aga sellest, et need „eksperdid“ mõtlevad käibetõdedes, mis on labased, kokkuleppelised ja laialdaselt käibel, mistõttu on vaatajatel juba olemas kood, millega sõnumit dekodeerida. Seega on kommunikatsioon silmapilkne, kuid näiline.

Bourdieu „Televisioonist“ lugemine koorib halastamatult maha televisiooni kassikulla ja aitab vabaneda ülemäärasest sinisilmsusest, mis meil selle meelelahutust ja silmamoondusi pakkuva meediavormi suhtes olla võib. Küllap on ainult positiivne, kui maailmamõtestamise raske töö jääb vaataja enda kanda, mitte ei delegeerita „inimestele televiisoris“.

“Visandusi eneseanalüüsiks“

See kaks aastat peale Bourdieu surma ilmunud raamat (eesti keeles 2008) aitab pilku heita inimesele kuulsa nime taga. „Visanduste“ žanrimääratlus tekitab omajagu peavalu, sest isegi tiitellehel rõhutab Bourdieu: „See ei ole autobiograafia“. Mulle meenutab see pihtimuslikku ilukirjandust, olles samal ajal ikkagi mälestustel põhinev analüüs, mitte vaba teadvuse voog. „Visandused“ sisaldab ohtralt viiteid teistele filosoofidele ja kultuuritegelastele, mistõttu muutub tekst selle valdkonna eelteadmistega varustatud lugejale tunduvalt tuumakamaks. Ometi võib pilgu endale tundmatutest nimedest üle libistada, ja keskenduda sellele, mida on Bourdieu ́l öelda. Üks raamatu peamiseid teemasid on prantsuse akadeemilise ja filosoofilise välja toimimisstruktuurid, mida Bourdieu sõnul iseloomustab skolastiline enesessesuletus, elitaarne peenutsemine ja naiivne usk omaenese väljavalituse kohta. Ainet kriitikaks annab talle tema enda õpingute aeg eliitkõrgkoolis École Normale Supérieure’is, mille õhkkonda iseloomustas kõrk üleolekutunne kõigi teiste suhtes ja samal ajal täielik võhiklikkus tegeliku maailma probleemide suhtes.

Akadeemilis-intellektuaalse maailma ainus liikumpanev jõud on Bourdieu sõnul võitlus tunnustuse pärast, mis toob endaga kaasa laisa mugavdumise ja konformsuse. Näib, nagu lamaks Bourdieu Freudi enese teraapiadiivanil ja laseks keelepaelad valla kõige selle suhtes, mis meelel pakitseb: akadeemilisest maailmast rääkides ei ole Bourdieu puhul oodata reveransse autoriteetide ega hillitsetud võltsviisakust kolleegide suunas. Selle asemel osutab ta intellektuaalse välja privileegipimedusele ja poliitilisele tuimusele. Bourdieu iroonitseb kerges toonis ka mitmete prantsuse kultuuriikoonide üle, eriti Sartre`i üle, kes oma isikus esindas Bourdieu jaoks kogu prantsuse akadeemilise maailma pühalikku ja ritualiseeritud institutsionaalsust.

Sajakonnal leheküljel kirjeldab Bourdieu pikemalt kolme oma elu ja vaateid mõjutanud perioodi: esimesena oma õpinguteaastaid eraülikoolis École Normale Supérieure, mis istutas temasse mässumeelse pettumuse ning ambivalentsed tunded haridusinstitutsiooni suhtes, mida võime tema teooriatest hiljem leida, sest haridussüsteemist ja selle rollist sotsiaalse võimuhierarhia tugevdamisel räägib Bourdieu palju.

Teine Bourdieu`d palju mõjutanud eluperiood oli aeg, mis ta veetis sõjaaegses Alžeerias, kus ta viis läbi mitmeid etnograafilisi uurimusi, mis tõid kaasa tema enda sõnul maailmanägemise teisenemise ning kallutasid teda üha enam sotsioloogia suunas.

Bourdieu märgib sarkastiliselt, et üleminek filosoofiast sotsioloogiasse oli „hierarhiline allakäik“, mis vähendas tema sümboolset kapitali.

Kolmas „Visandustes“ pikemalt käsitletud aeg Bourdieu elust oli tema lapsepõlv, mis möödus Kõrg- Püreneedes Denguini kolkakülas. Bourdieu kirjeldab oma heuristilist teekonda lihtsast prantsuse külapoisist maailma teadusvälja tippu, ning segadusest ja vastupanust, mida see temas tekitas. Ta kirjutab: “Leppisin taas ära asjade ja inimestega, kellest teistsugusesse ellu astumine oli mind märkamatult eemaldanud ja keda etnograafi positsioon sunnib loomulikult respekteerima, nagu lapsepõlvesõbrad, vanemad, nende kombed, rutiin, nende aktsent. Mulle anti tagasi see osa minust, mille kaudu ma nendega seotud olin ja mis mind nendest eemaldas, kuna ma ei saanud seda endas eitada muudmoodi, kui neid eitades, tundes häbi nende ja enda pärast“.

„Visandused“ on aus analüüs, mis avab autorit kujundanud eluloolisi tagamaid ja selgitab täiendavalt mõnesid tema vaateid ja teooriaid.

Bourdieu olulisus

Bourdieu olulisus seisneb tema poolt välja pakutud uues terviklikus ühiskonnateooriasväljateoorias, mida võib „Praktilistele põhjustele“ järelsõna kirjutanud Johannes Saare sõnul vaadelda kui vastust iganenud marksistlikule klassiteooriale. Bourdieu järgi käib ühiskonnas pidev võitlus selle üle, kuidas tõsta enda ja oma tegevusvälja autoriteeti ja pisendada kõigi teiste oma, ning selle üle, kellel on õigus kehtestada reaalsuse kirjeldust, mida ainuõigena teistele peale sundida.

Bourdieu on tõesti mitmekülgne mõtleja. Oma teostes on ta käsitlenud teemasid nagu haridus, antropoloogia, popkultuur, kunst, religioon ja meedia. Nüüd, kus Eestis on taaselavnenud poleemika tasulise kõrghariduse üle, oleks vägagi oodatud Bourdieu 1964. aastal ilmunud, koos Jean- Claude Passeroniga kirjutatud „Pärijad“ (Les Heritiers“) eestindamine, mis räägib koolihariduse rollist sotsiaalse ebavõrdsuse põlistamisel. Samuti oleks väga oodatud Bourdieu põhiteoseks peetava: „Eristus. Maitse- eelistuste sotsiaalkriitika“ eesti keelne ilmumine, mis valiti Maailma Sotsioloogide Assotsiatsiooni poolt 20. sajandi kümne tähtsaima sotsioloogia-alase raamatu hulka.

Kuuldavasti on Bourdieu näol tegemist ka väga heasüdamliku ja eetilise inimesega: tema kohta on teada, et kuuekümnendatel Alžeerias elades toetas ta ise anonüümseks jäädes mitmeid alžeeria üliõpilasi. Võrdluseks võime mõelda kasvõi teisele iidoli staatuses prantsuse mõtlejale Michel Foucault`le, keda hiljuti tabas postuumselt pedofiiliaskandaal, kui avalikkuse ette imbus tolle kuuekümnendatel toimunud jälestusväärsed kombed seksuaalselt ära kasutada Tuneesia alaealisi poisse. Seega on Bourdieu näol tegemist ühe ütlemata sümpaatse mõtlejaga, kellega võib nõustuda või mittenõustuda, kuid kelle vaadetega tasub kindlasti kursis olla. Nüüd jääb üle vaid oodata Bourdieu järjekordse teose eestindamist, mille järele nutab juba ammu iga ühiskondliku masinavärgi vastu huvi tundev inimene sotsiaalteaduste tudengist pühapäevafilosoofini.