Meie väikses toas valitseb vägivald

„Mul on suva, mis toimub naabri korteris ja kes nii südantlõhestavalt karjub, kuna omas on soe ja laud on õhtusöögiks ilusti serveeritud." 

Esimene sammuke on juba tehtud, kuid üpriski arglikult astus mõiste “vägivald” meie väikese riigi tuppa. Mina ei tee vahet, kas tegemist on koolikiusamise, pere- või lähisuhtevägivalla, naistevastase või eakatevastase vägivalla väljendustega. Minu jaoks läheb ka üle eetiliste piiride hinnangu andmine sellele, kas füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivalla akt on mõjuavaldavam, mastaapsem, valusam. Eriti ohvrite vaatevinklist. Eriti siis, kui moirad ketravad inimkonna elulõnga lastes kõige haavatavamal ühiskonnarühmal kogeda seda julmust oma nahal. Lapsed ja nende heaolu on ühiskonna arengu mõõdikuks, mis pidevalt märku andes edastab ka sisendit seire teostamisel selles valdkonnas. Kahju, kui lapse hädahüüe läheb võimulolijatel kõrvust mööda… 

Vägivallata elu – mida see endast üldse kujutab? Kas see on võimalik? Kas Jumala arm, väärtuste teisendamine kultuuriruumis, uue dimensiooni hüve, inimlikkuse hävitusvahendi asendamine millegi muuga (kõikehõlmavama mõjuga) või heaoluriigi õitsemise nimel tehtud ühiste pingutuste tulem – mida me mõistame vägivallata elu all? Kaldun vajuma mõtisklustesse, kuna täpset seletust keegi ju ei anna ega aita ka olukorra parandamisele kaasa selliselt, nagu oleks tegelikult vaja. Kuid olen veendunud, et elu, kus vaikus on tulvil kannatust, hirmu, lootusetust; kus vaikus enne tormi ei ole enam lihtsalt avalik väljaütlemine, vaid reaalelu karm peegeldus, ei saa me enam Eluks nimetada ja tunnistame seda. Paar kuud tagasi lugesin ühest artiklist, et on olnud vägivallaohvritest emasid, kes ei suuda enam tajuda, et neil on pissihäda. Kujutagem ette. Mulle aga käib see üle mõistuse. Ja vägivallatseja ei muuda nähtamatuks ja isikupäratuks pelgalt kannatanud naist, vaid veel hullemini tabab see lapsi. Kui Te ei usu, et lapsepõlvest saadik õhkkond kätkeb endas iva, millest kasvab aegamööda inimeseks olemise saladust peitev laps – siira naeratusega täheke – siis see ongi tõsi. Igast kodust tuleb maailmamuutja, kuid mille poole tema püüdlused on suunatud jääb siiski ühiskonna otsustada.

Mina olen täheldanud kolm peamist nähtust, mis takistavad vägivallata elu ja turvalise koolikeskkonna eksisteerimist siin ja praegu. Esimene on seotud ennekõike meie sootsiumis kujunenud käitumis- ja mõtlemismustritega, mis aasta-aastalt küllastavad uutega juba kivinenud hoiakutest koosnevat paletti. Palett on aga kahvatu: neutraalseid värve täis lõuend prevaleerib värvikireva mandala üle üldise maailmapildi vaates. Ent see pole sugugi imekspandav, kuna neutraalsus on võtnud enamuse inimesi kontrolli alla. Selles seisnebki konks. Mul on suva, mis toimub naabri korteris ja kes nii südantlõhestavalt karjub, kuna omas on soe ja laud on õhtusöögiks ilusti serveeritud. Tühja sellest, et keegi kiusab klassis seda poisikest, need on ju lapsed, minu tütar hoiab nendest kiusajatest eemale, teda ei tohi süüdistada. Mul on ükskõik, kas helistava naise peres on tegelik surmaoht näo ees või mitte – on teised instantsid, kuhu võiks pöörduda, aga niikuinii põhjust selleks ei näe. Nii näeb välja igapäevane ükskõiksus, mis valitseb hetkel meie väikses ja hubases toas – Eesti riigis. 

Ükskõiksus kutsub esile üha rohkem julmemaid tegusid. Kui aga arvatakse, et mingis nurgataguses on olemas see piir, mille üle keegi ei julge minna, siis nimetagem seda luiskelooks. Need piirid nihutatakse välkkiirelt – mis polnud aktsepteeritav eile, saab ainuõigeks teekonnaks homme. Sellega ühte märsse on põimitud ka teine nähtus – vaikus müra ajastul. Vägivallast tohutult palju räägitakse koolides, kohalikes kogukondades, spetsiifilistes asutustes. Selle põhjuste ja tagajärgede üle mõtiskletakse foorumites, korraldatakse kohtumisi asjatundjatega ja mõtlemapanevaid arutelusid, viiakse ellu projektipõhiseid leevendusmeetodeid sisaldavaid programme. Sest pinnapealse või näitliku kurjuse äratundmine tundub lihtsam võrreldes tõeliste sisepõhjuste tuvastamisega ja seejärel umbrohtu koos juurtega välja kitkumisega. 

Minu meelest on paljud lihtsalt harjunud vaikima kumisevas sipelgapesas, infomüraga kaetud ja küllastutud mullis, kuna vaikus omakorda paneb inimesi uskuma, et toimuv on normiks saanud. Pole midagi parata – juhtgrupist lahtirebimine võib osutuda mõnedele meeletult raskeks ülesandeks. Peale selle, meieaegne poliitiline kultuur ja tuure juurde koguv eetiline enesehävitus ajakirjandustööstuses aina soosivad vägivaldsete pooltoonide kasutamist igapäevases elus. Mis moel täpselt? Rõhutaksin meedia rolli (just ajakirjandusliku sisu loomise võtmes) kriisi vahendaja ja seletajana, mitte tüliõhutaja ja probleemitekitajana. Kuna 21. sajandil väljatöötatud ja täiendatud tehniliste lahenduste ning lisavõimaluste (nt multimediaalse, interaktiivse ja hüpertekstuaalse sisu loomine) potentsiaal võimaldab mitte ainult kiiret ja pidevat infokildude avaldamist, vaid ka ekstreemse vägivalla kajastamist otse sündmuskohalt. Kuna kõik peavad teadma kõike kõikjal toimuvast. Aga kas pädev ajakirjandus kogu oma väravavahtide professionaalsuse, moraali ja eetiliste ideaalide au sees hoidmisega peab ühismeediast šnitti võtma?

Räägin just sellisest meediakeskkonnast, mis ongi subjektiivsete arvamuste külvamiseks loodud. Igaüks võib sinna üles riputada kas mobiiltelefoniga tehtud halastamatut arveõiendust jäädvustava video, sapirohke säutsi või viha õhutava ja seadusvastaselt tegutsemakutsuva sõnavõtu – see on aga juba teise arvamusloo fookusteema. Uue meedia puhul kasutatakse sageli väljendit “tarbija tekitatud sisu”, millest üks osa on kommentaarid. Selle all mõistetakse, et sisu eest kannavad nüüd vastutust kõik sootsiumi liikmed. Need moodustavad mingil määral ka osa kultuuriruumist, mida seadus ei saa kunagi lõpuni reguleerida – seda peavad tegema inimesed ise. Jääb vist veel eneseregulatsioonist vajaka, kui vägivald on seni päevakajaline teema. 

Ühelt poolt on päris hästi näha, et sotsiaalmeedia kihab eri julmusest tingitud väljunditest ja tulemitest ning kaasaegseid formaate ja suundumusi järgiva ajakirjanduse püüdlused on vägivaldsete puhangute justkui hüppelauaks. Teiselt poolt seisab avalik retoorika, mis on purustusjõuga relv poliitika valdkonnas tegutsevate inimeste kätes. Oleme pürginud ja pürgimegi demokraatia võidutsemisajale, aga see on keerukas mäng, mille edukaks toimimiseks on vaja palju rohkem kui mängulaua olemasolu. Midagi, mis kujundaks avalikkuse arvamust, seaks teatud piirid, keelaks endasse uskuda ja aitaks manipuleerimismanöövreid teostada. Kui poliitikas aktsepteeritakse tõika, et las nad ütlevad kõike, mida sülg suhu toob, siis kordub see käitumisstrateegia ka madalamal tasemel ja kurjemates vormides. Tuleb murda ühiskondlikke mustreid, mida me ise pidevalt taastoodame ning peamiselt ülevalt alla. 

Kolmandaks sooviks välja tuua juba põgusalt mainitud nähtuse – headus ja inimlikkus on kuhugi kadunud. Nutan täna, et ma saaks homme tugevam olla – see reegel enam ei kehti. Mitte ainult ühiskonnas esilekerkinud hellad kohad (või rühmad), vaid kogu Meie – Eesti inimesed – vajame märkamist, hoolivust, aitamist, võrdsust ja armastust.