Arvamuslugu: Pane silmad kinni, narkar tuleb!

Viimane narkouimas piduline väljub Tallinna kesklinna baarist või klubist ning kõnnib uduste silmade ja õrnalt värisevate jalgadega takso poole, et sõita koju. Kodu poole sõidab nägu naerul ka narkodiiler, kes on ööga taskusse pannud tuhandetes eurodes narkoraha. Samal ajal seisab võõrutusnähtudega maadlev inimvare Wismari haigla juures metadooni järjekorras, sest ta on sõltlane. Piduline möödub temast taksoga, märkab värisevatest silmadest hoolimata inimest haigla ees seismas ja osutab läbi autoklaasi näpuga: “Näe, narkar!”

Me peame ühiskonnas narkootikumidest ja sõltuvustest avatumalt rääkima. Sotsiaaltöötajana ei ole mul võimalik antud olukorra ees silmi kinni pigistada, sest minu silmis on need inimesed võrdsed. Olles elu jooksul kokku puutunud paljude sõltlastega, julgen väita, et see ei ole enamasti inimese valik olla sõltlane, vaid geneetiliste ja keskkondlike tegurite tagajärjel väljenduv krooniline haigus. Krooniline haigus vajab aga ka kvaliteetset ravi, et sellega oleks võimalik elada ja toime tulla.

Süstiv opioidisõltlane tekitab meis hirmu ja vastumeelsust, samal ajal kui miljonid inimesed neelavad aastast aastasse opioididel põhinevaid valuvaigisteid ning me ei pilguta silmagi. Meie noored tõmbavad nädalast nädalasse nädalavahetuse saabudes kahtlase väärtusega aineid, milles enamus meist probleemi ei näe, sest mis silmist, see meelest. Ja isegi kui näeme, siis riiklikul tasandil puudub nii koostöövalmidus kui ka head lahendused probleemiga tegelemiseks. Kohti kuhu pöörduda on vähe ja kohti, mis ei baseeru religioonil, on veel vähem. Puudu on sõltuvusravikeskustest ja rahalistest vahenditest nende loomiseks, kuid see ei saa olla põhjus inimeste hätta jätmiseks.

Nagu eelnevalt mainitud, puuduvad Eestis hetkel head lahendused olukorra leevendamiseks. Sõltuvus on sageli sõltlase enda probleem ning puudub ka soov lahenduste peale mõelda, sest see võib tunduda mõnevõrra võimatu missioonina. Samas aitaks seda enam erinevate osapoolte kaasamine ning avalik arutelu näidata valgust ka nendesse ühiskondlikesse pimedatesse nurkadesse, kuhu indiviidil on raske muutust tekitada.

Hirm on peamine ühiskondlikul tasandil väljenduv emotsioon seoses narkootikumidega. Ilmselt just see muudab raskemaks ka nende ainete võimaliku positiivse efekti rakendamise. Samal ajal kui meie väldime arutelu, teevad narkootikumide osas juba diskuteerinud riikide teadlased Kanadas ja USAs edukaid katseid erinevate psühhedeelikumide kasutamisel, näiteks depressiooni ja PTSD puhul. Samuti on ketamiinravi andnud head efekti kroonilise depressiooni puhul, mis tõestab aina enam, miks me peaksime selle teema üle arutlema ja enne oma arvamuse kujundamist seda erinevate spetsialistide kaasabil vaatlema. Kuigi ketamiinravi osutatakse ka Eestis, on see selgelt meie ühiskonnas veel pigem tabu.

Rääkima peab ka sellisest olulisest aspektist nagu ainete puhtus. Näiteks Uus-Meremaal on olemas kliinikud, kus tarvitajad saavad käia kontrollimas enda ainete puhtust, ilma et nad peaksid kartma politseid või narkootikumide omamisest tulenevaid karistusi. Ka mitmed Euroopa ööklubid teevad koostööd erinevate organisatsioonidega, kes võimaldavad klubides ja meelelahutusasutustes narkootikumide testimist. Kahjuks pole meil veel sellist koostöövõrku ekspertide vahel, mis võimaldaksid sellises mahus ettevõtmist, kuid täpselt sellistest lahendustest on Eestis puudu. On olnud küll ühekordseid aktsioone erinevatel festivalidel, kuid selline vajadus on püsiv ning vajab suuremat organiseerimist.

Peamine vastuväide, mis alati sellist laadi arutelu käigus tekib, on hirm ainete tarvitamise normaliseerimise ees ühiskonnas. Võib jääda mulje justkui muudab rasketest ja tõsistest asjadest avatult rääkimine selle kohe sotsiaalsetele normidele vastavaks, tekitab uudishimu ning mõjub vastupidiselt soovitud tulemusele. Kuid oma kogemuse põhjal sõltlastega julgen väita, et enamus neist peab kiirteeks sõltuvushäire tekkimiseni siiski mõnda traumat või elusündmust, mille tagajärjel narkootikumide poole pöörduti. Seetõttu on füüsiliste sõltuvuse sümptomitega võitlemisest olulisem ravida sõltuvuse algpõhjust.

Kuigi võib mõnevõrra nõus olla, et inimene harjub kõigega, kuid narkootikumid ei ole kindlasti selline asi, millel oleks lootust muutuda ühiskondlikul tasandil normaalsuseks. Pelgalt rääkimisest ja arutelust ei teki suure tõenäosusega kellelgi soov narkootikume proovida. Ohtlikum on seni popkultuuri ja filmide poolt maalitud pilt narkootikumide mõjust ning efektist, mis sageli romantiseerib ainete tarvitamist ja ilustab ainete efekti. Meilt endilt on väga heaks näiteks sellest ansambel 5Miinust, kelle lugudes on läbiv roll narkootikumidel ja nende tarbimisel. Korrates sellist sõnumit enda kuulajaile ning promodes narkokultuuri, võime näha tagajärjena kahjustavat mõju noorte tervisekäitumisele ning valikutele, sest toimub lugude sõnumi kinnistumine. Minu hinnangul on sellel oluliselt kahjulikum võimalik mõju kui reaalsetel faktidel põhineval arutelul.

Narkootikumidest ja narkosõltuvusest avatult rääkimisel on kindlasti plusse ja miinuseid, kuid oluline on just selle ümber tekkiv diskussioon, sest see on üks viisidest, kuidas jõuda paremate lahendusteni, kuidas narkootikume ja nende tarvitamist käsitleda. Heade lahendusteni on arvatavasti veel pikk tee minna. Küll aga peab narkootikumidest ja sõltuvustest ühiskondlikul tasandil avatumalt rääkima, et tee lahendusteni oleks võimalik.