Arvamus

Kui kaks diktaatorit maailmakorra muutmisest räägivad…

Loengus “Arvamuslugu ja juhtkiri” raames kirjutas Andres Urbla arvamusloo maailma suurriikide suhtlusest. Kursuse juhendaja on Barbi Pilvre.

Pilt

“Kallis president Putin. Ma kutsun sind alati enda kalliks sõbraks.” Putin noogutab rahulolevalt. Äsja on maailma suuruselt teise majandusega riigi juht väljendanud sügavat sümpaatiat mehe vastu, kelle suhtes on Rahvusvaheline Kriminaalkohus esitanud vahistamiskäsu.

Hiina president Xi Jinpingi külaskäik Moskvasse vähendab lootust, et Ukraina suudab kaotatud territooriumid kiirelt tagasi võtta ja sõja lõpetada. Samuti annab avalikult Putiniga sõpruse sobitamine märku Hiina kasvavatest ambitsioonidest maailmapoliitikas. 

Seni on Hiina Ukraina sõjas mänginud rahusobitaja rolli, kuid tegelikult kaitsnud Venemaa huve. Seda kinnitavad nii kaubandussidemete tugevdamine sanktsioonide all kannatava Venemaaga kui ka Hiina poolt välja pakutud rahuleping, kus isegi ei mainita agressorriik Venemaad. Nüüd on aga oht, et Xi sekkub sõtta märksa julgemalt. On teada, et Vene armeel napib muuhulgas laskemoona ja mikrokiipe - Hiina saab selles osas aidata.

Aga miks peaks Hiina Venemaad aitama? Ei ole see lõppude lõpuks kasulik ei Hiina majandusele ega rahvusvahelistele suhetele.

Putini ja Xi sõpruse tuum peitub meeste ühises maailmavaates. Mõlema ideoloogiliseks vaenlaseks on lääs, eesotsas USAga. Mõlemad mehed usuvad, et neil on õigust ja jõudu valitsevat maailmakorda muuta. Punased vilkurid peaks kõigil demokraatlikel lääneriikidel aktiveerima Xi lause, et “nende mõlema riigid jagavad samu või sarnaseid eesmärke”. Hiina ei mõista seega Venemaa agressiooni hukka, vaid peab Venemaa eesmärke enda omadega sarnasteks. Lisaks on Hiinal varjatud ambitsioonid kasutada ära Venemaa nõrkust ja panna käpp peale Siberi maavaradele. Putin loomulikult teab, mis tema sõprus Karupoeg Puhhiga (selle hüüdnime sai Xi tänu Puhhi meenutavatele näojoontele) võib maksma minna, kuid ega tal valikut pole. Ja Puhhist veel niipalju, et Hiinas on tegelane 2018. aastast alates keelatud. Diktaator ei karda midagi rohkem, kui naerualuseks sattumist.

Venemaa abistamine tähendab ka seda, et USA fookus on pikemaks ajaks suunatud Ukraina aitamisele ja Hiina saab Vaiksel ookeanil julgemalt tegutseda. Sellele vihjas Xi Jinping ka hiljuti toimunud kommunistliku partei kongressi istungitel, kus Xi kolmandat ametiaega järjest presidendiks valiti. Sarnaselt Putiniga on ka Xi laskunud põhiseaduses korrektuure teha, et ta saaks kasvõi elu lõpuni presidendina jätkata. Tollel kongressil hääletasid kõik kohal viibinud 2952 saadikut Xi presidendina jätkamise poolt. Xi pidas parlamendiistungite lõpus kõne, kus rääkis vajadusest “rahvus taasühendada”. President andis mõista, et tema kolmanda valitsusaja prioriteet on tegeleda Taiwaniga - lõigata läbi abi sealsete iseseisvusmeelsete jõududele ja saada saar paremini enda kontrolli alla. Selline väljaütlemine saab tähendada vaid seda, et Hiina ootab sobivat võimalust, et Taiwan alla neelata, vajadusel ka sõjaväe abiga. Seda on ka Hiina sõjavägi viimastel aastatel usinalt õppustel harjutanud. Vahepeal pole maganud ka Taiwani relvajõud. Viimastel aastatel on USAlt ostetud erinevaid relvasüsteeme: Abramsi tanke, õhu- ja laevatõrjerakette ja palju muud. Samuti on vajadusel Taiwani kaitsmist lubanud USA president Joe Biden. Kuid nagu näitas Venemaa sissetung Ukrainasse - diktaatorid on oma tegutsemises ettearvamatud.

Kuigi Hiina valimised pole demokraatlikud, riigis on kehtestatud range tsensuur ja vähemusi sunnitakse elama niinimetatud ümberõppekeskustes, ei torma maailma meediaväljaanded Xi Jinpingi diktaatoriks kutsuma. Kui Ukraina väljaanne The Kyiv Independent nimetas Putinit selgesõnaliselt Venemaa diktaatoriks, siis Xi Jinpingi kutsuti viisakalt Hiina presidendiks. Huvitav, mis peab juhtuma, et ka Hiina lääneriikide poolt paariariigiks ja Xi Jinping diktaatoriks kuulutatakse. Venemaa ja Hiina režiimid on liiga sarnased selleks, et ühe valitseja puhul tema tegelikust palest mööda vaadata.

Kui kahe suurriigi diktaatorid omavahel kokku saavad ja maailmakorra muutmisest räägivad… 1930ndatel järgnes sellele teine maailmasõda. Putini ja Xi sõpruse märgilisust Ukraina sõja ja maailma julgeoleku kontekstis ei tohi mingil juhul alahinnata. Lääs peab olema valmis järgmisteks raputusteks ja püsima Ukraina toetamisel ühtne. Kui Putin Ukrainas kaotab, siis ehk ei julge Xi Jinping oma imperialistlikke plaane ellu viia.

21. aprilli seisuga pole Hiina Venemaale relvi ega laskemoona tarninud.